Briti peami

Crouch hakkab juhtima üksinduskomisjoni, mis koosneb erinevate parteide esindajatest ja mille ülesandeks on Briti ühiskonnas üksinduse vähendamine. Komisjon peab välja töötama poliitika ja strateegia, mille abil brittide seas aina enam levivat sotsiaalset isolatsiooni vähendada.

 „Meie ühiskonnas on juba liiga palju inimesi, kellel ei ole lähedasi ega sõpru, kellega rääkida ja midagi koos teha. Üksindus on muutunud epideemiaks. Meie eesmärgiks on üksikud inimesed siduda rohkem ühiskonnaga. Üksinduse all kannatajate seas on enim eakaid, kuid ka leski ja omastehooldajaid,“ sõnas Briti peaminister.

Uuringud on näidanud, et suhtlemispuuduse all kannatajaid pole ainult vanemaealiste seas, vaid igas vanusegrupis. Üksindus kätkeb heaoluühiskonnas endas suurt terviseriski, eelkõige mõjutab see vaimset tervist ja võib olla depressiooni, sotsiaalse ärevuse, paranoia ja dementsuse allikaks. Samuti mõjutab üksindustunne füüsilist tervist, mille halvenemine võib kaasa tuua enneaegse surma.

Briti valitsusallikate teatel näitas uuring, et 11 protsenti eakatest suhtleb oma pereliikmete, sõprade ja naabritega vähem kui ühe korra kuus. Briti valitsus on käivitanud juba mitu sotsiaalprogrammi, mille abil tahetakse üksindust vähendada.

Tasuta peopiletid

Maailmas elab üksinda rohkem inimesi kui kunagi varem ajaloos. Samasuguse ametikoha nagu brittide ministril Crouchil võiks sisse seada paljudes riikides, sest üksildus on  üleüldine probleem. Suurbritanniast teravamalt on see päevakorral näiteks Jaapanis, kus üksildusele kui uuele „headusele“ kirjutatakse lausa luuletusi.

Samas pole „üksindus“ mitte kuskil ainult poeetiline kujund, vaid see kujutab endast ka hoopis sotsiaalset lõhestajat. Seetõttu kalduvad inimesed, kes ei näe ühiskonnas toimuvaid muutusi, skeptiliselt hindama igasuguseid katseid hüljatustundest jagu saada. Ka May uuendusi tabavad kriitikanooled. Miks mitte jagada üksikutele parem tasuta peopileteid, et neid uue bürokraatia loomise asemel reaalselt kokku viia?

Üksildus tapab

Üksilduse probleemist pole vaba ka Eesti. Viimase rahvaloenduse andmeil moodustasid Eestis vaid ühest inimesest koosnevad leibkonnad kogu elanikkonnast peaaegu viiendiku. Eluviis ei iseloomusta vaid pensioniealisi. Ligikaudu 65 000 üksildase vanus jäi eluaastaisse 18–39. See ei pruugi tähendada ilmtingimata nappi suhtlust kaasinimestega või puudujääke sotsiaalses elus. Samas on üksielamine paljude haiguste puhul oluliseks riskiteguriks.

Inimesed on sotsiaalsed elukad. Kümneid tuhandeid aastaid oli ellujäämise üheks pandiks just inimeste omavaheline koostöö. Kes üksik oli ja üksildaseks jäi, see pidi loodusele ja peatsele paratamatule lõpule alla andma. Tänapäevases võrdluses võib üksildus ja sotsiaalne isolatsioon tappa inimesi sama tõhusalt kui suitsetamise või rasvumise kõrvalmõjud.

Sada aastat üksildust

Nobeli kirjandusauhinnaga premeeritudGabriel Garcia Marquez kirjutab oma romaanis "Sada aastat üksildust" Buendíade perekonna tõusust ja langusest müstilises Macondos. Sajandi jooksul selles suguvõsas sünnitakse, kasvatakse, kakeldakse, võideldakse, armastatakse, tapetakse. Kõike seda tehakse üksteise kõrval ja lähedal, jäämata kordagi üksikuks. Ometi on teose põhiteemaks üksildus. Iga romaanitegelane on eriline inimene, keegi ei suuda kellegi teise elumõtet sügavuti mõista ega tema unistusi lõpuni mõelda. Iga inimene on omaette maailm, toetudes iseenda egoismile, otsitakse teisi ja jäädaksegi otsima. Romaani tegelased sünnivad, üksindusilme näol, ja surevad oma vaikses üksilduses. Vahepeal on elu, nii nagu kellegi koht ja aeg seda on määranud.

Marquez näitab meile, et üksildus ei ole vaid üksikute probleem. Ning võidelda sellega saab mitte uut ametit luues, vaid teisi mõistes.

Aivar Jarne