Nädala juubilar KIR BULÕTŠOV 80

Küll võisin ma lapsepõlves „neelata“ tema raamatuid, seepärast pole ime, miks mul oma ajakirjanikutee alguses tekkis kui mitte just õigus, siis vähemalt võimalus iga inimesega selsinatsel planeedil kohtuda. Ja nii ma oma ühe lemmiku Kir Bulõtšovi juurde sõitsingi.

 Kir Bulõtšov on kirjaniku pseudonüüm. Selle nime taga peitub Igor Možeiko, tuntud teadlane ja ajaloolane.

 Küsimusele, mis vahet on ajalool ja fantastikakirjandusel, sain kirjanikult vastuseks, et ajaloolised ja ulmelised teosed on lähedased. Kuid fantastika püstitab hüperboolseid oletusi, enamasti siirdudes tulevikku. Sest sealset veel ei ole juhtunud ja fantaseerida võib lõpmatuseni.

 Ajalookirjandus on põhimõtteliselt sama, kuid vastupidine. Sealleidub ka omajagu fantastikat. Ei suuda ju ükski ajaloolane täpipealt kirjutada sellest, mis on varem olnud. Võib küll meie ajani säilinud andmete põhjal teatud sündmusi teada, kuid detailid paratamatult kaovad.

 Igal ajal on igal valitsusel omad ajaloolased (omamoodi ulmekirjanikud), kes kirjutavad ajalugu ümber selliseks, nagu sobib just sellele, kasvõi kõige ajutisemale võimule, mütologiseerides ajalugu vastavalt partei peajoonele. Sellepärast ei saa minevikust tõest pilti isegi kroonikate järgi.

 Fantastikamaailma sukeldus Bulõtšov siis, kui ta oli juba üle kolmekümne. Enne oli ta töötanud Birmas tõlgina ja selles asiaatlikus riigis ka teadustööd teinud. Ajaloolasena töötas ta kogu elu Moskvas Idamaade Instituudis, varjates oma ulmeraamatute ilmumist.

 Kuid 1982. aastal sai ta ootamatult riikliku preemia oma ulmeteoste „Läbi raskuste tähtede poole“ ja „Kolmanda planeedi saladus“ eest, mis kohe ka ekraniseeriti. Viimast multikat näidati dubleerituna tihti ka Eesti Televisioonis. Kui teadlase saladus avalikustus, muutusid instituudi partorgid rahutuks: kuidas siis nii, tõsine teadustöötaja, ja kerglased jutukesed! Läksid direktorile ette kandma. Direktoriks oli tollal Jevgeni Primakov, sama mees, kellest Boriss Jeltsini ajal sai KGB šeff, seejärel peaminister. Primakov küsinud: „Kas ta tööplaani täidab?“ – „Täidab.“ – „Noh, las siis töötab edasi!“ Sellega asi lõppeski. „Pseudonüümi sundis mind kasutama tegelikult kartus, et muidu hakatakse süüdistama: näe, milleks ta aega leiab, parteikoosolekule aga aega tulla pole!“ meenutas kirjanik.

Kir Bulõtšov hämmastas siinkirjutajatoma suure produktiivsusega, ilmutades raamatuid lausa Dumas’kiirusega. Veel kirjaniku eluajal alustas üks kirjastus Bulõtšovi „Kogutud teoste“ väljaandmist, ent kirjastamise ajal kirjutas ta mitme köite jagu materjali juurde. See teostekogu jaguneb kolme ossa: ulmejutud lastele ja täiskasvanuile ning teadustööd.

 Muide, üks tema teadustöö on „Medalite ja ordenite ajalugu“. Kui sain teada, et ta kirjutab sellist ülevaadet, tõin talle järgmisel kohtumisel Eestist 19.sajandi rinnamärgi „Derpti maakonna sotnik“. Nii võingi kiidelda, et andsin samuti oma panuse kuulsa kirjaniku ordeniraamatusse.

 Bulõtšovi lastetsükli tuntuim kangelanna on Alissa, tüdrukuke kaugest tulevikust, kellega juhtuvad imepärased lood. Kui kirjanikult pärisin, kas ta ei samasta end Oxfordi ülikooli professori Charles Lutwidge Dodgsoniga, kes oli ka teadlane ja kirjutas Lewis Carrolli nime all ulmeromaane, näiteks „Alice imedemaal“, rääkis ta mulle ühe loo. „Õppides kuulsas Võõrkeelte Instituudis tõi kord sõber kaasa Carrolli muinasjutu, öeldes: siin on hea raamat, tõlgime selle õige vene keelde! Olime tollal nii tumedad, et isegi ei teadnud, et see raamat on ammu tõlgitud. Läksime kirjastusse ja tundsime huvi, kas me ei võiks seda tõlkida. Meile vastati kategoorilises vormis eitavalt:„Meie nõukogude lastele see raamat ei sobi!“Osutus, et toimetaja oli meist veelgi tumedam!“

 Oma teostes pöördus Bulõtšov tihti varem välja mõeldud tegelaste poole, ja nii kujunes tal mitu tsüklit, kus igaühes on kirjeldatud samade kangelaste seiklusi. Näiteks loodVeliki Gusljari linnast, kuhu miskipärast armastavad maanduda UFO-d. Ja selle linna elanikest, kes tulnukatega suhtlevad, samuti Alissast – neist kõigist kirjutas Bulõtšov kogu elu. Muide, oma raamatukangelanna nimetas ta Alissaks oma tütre auks.

 Peale tulevikku suunatud ulmeteoste on kirjanikul jutustusi, mille tegevus toimub meie päevil või isegi minevikus: see on nn retrofantastika. Ka on tal tsükkel nimetusega „Alternatiivne ajalugu“, kus ta kirjeldab, kuidas ajalugu oleks võinud kulgeda, kui... Kui näiteks sõda poleks võitnud Stalin, vaid Hitler. Ja kui Lenin oleks jäänud ellu. Jpm.

 Kord küsisin: kas võib ulmekirjandust nimetada üheks ennustamisliigiks?

 „Mitte päris,” vastas Bulõtšov.„Kaasaegse ulmeteose peamine funktsioon on hoiatadanende teede eest, mida mööda võiksime minna, kuid mis võivad osutuda ohtlikuks. Koos režissöör Richard Viktoroviga tegime filmi „Läbi raskuste tähtede poole“, mis räägib planeedist, kus pole enam õhku, kus tsivilisatsioon hävitas looduse. Mõtlesime filmi finaali sõna „Lõpp“ asemele kirjutada „Kõik hukkunud planeedi „surnud kaadrid“ on filmitud täna NLiidus“.Tollal meil muidugi ei lubatud seda teha. Kuid see on üks ulmekirjanduse eesmärke. Püüame vastata küsimustele, mida teie lugejatena esitate: mis toimub, aga mis tuleb, mis võib juhtuda? Kas see on ennustamine? Prohvet ütleb: „Nii saab olema!“ Ulmekirjanik aga: „Nii võib juhtuda, aga seda ei tahaks.“

 Kui huvitusin, kas Kir Bulõtšov tahab ajalukku minna kirjaniku või ajaloolasena, sain talle omase humoorika ja originaalse vastuse. „Ajalukku ma minna ei taha! Mul pole selleks mingeid eeldusi. Ajalukku lähevad rohkem mõrtsukad, väepealikud, kuningad-valitsejad – need, kelle süül hävitati ja hukkusid miljonid. Ajalukku läinud kirjanik on suur haruldus – neid loetleme vaevaga üles ühe käe sõrmedel, aga väepealikke ja kuningaid võiksin teile kas või viiskümmend kohe välja laduda! Kergem on tappa inimesi, kui raamatuid kirjutada. Võimu süül hukkub palju inimesi, ja selle eest lubatakse võimureil armulikult minna Ajalukku…“

 Rõhutaksin veel, et Kir Bulõtšovi teosed on kirjutatud heatahtliku naljasoonega ja omapärase irooniaga. Mitu tema raamatut avaldati esmakordselt trükis alles pärast kirjaniku surma 5. septembril 2003.

RAUL RATMAN

Jaga |