Teine Eesti Vabariik: üles ehitatud valele

Tegelikult ei hakatud meile valetama 1992. aastal, mil Mart Laar & Co müüs Tšetšeeniasse Eesti rahareformi käigus kokku korjatud Nõukogude rublad, mis lepingu järgi pidid minema Venemaale. Kõik algas varem - 1991. aastal, mil Eestile sokutati konstitutsioon, mis oli justkui 1938. aasta põhiseaduse pealt maha kirjutatud ja pidi endas kätkema Eesti Vabariigi järjepidevust.

Dokument oli küll sarnane, kuid selles oli tõsine erinevus - presidentaalsest riigist tehti vaikselt parlamentaarne. See, esimesel pilgul vähetähtis nüanss, mängis uue riigi loomisel määravat rolli. Tänu sellele, et polnud riigi saatuse eest vastutavat isikut, haarasid võimu teatud grupeeringud, kes hakkasid Eesti rahvuslikke rikkusi omavahel ära jagama, sealjuures isiklikult selle eest vastutamata.

See kõik viidi läbi, nagu hiljem selgus, mitte nende inimeste huvides, kes olid pannud iseseisvuse taastamise nimel mängu oma vabaduse ja vahel elugi. Kus on praegu Enn Tarto ja Lagle Parek? Neid on võimu ja „supipaja" juurest kõrvale tõrjunud kompartei ja komsomoli ridadest esile trüginud tegelinskid, kes tegid karjääri juba nõukogude ajal, hiljem on aga endise energia ja  südametunnistusetusega ära kasutanud ka uut riigikorda.

Ahnuse apoteoos: erastamine--ärastamine

Muide, mõni üritas ka vastu hakata. Mäletan, kuidas laulva revolutsiooni „ema" Marju Lauristin kurtis telesaates rahvale, kui ebaõiglaselt tal ei lastud „Viru" hotelli privatiseerida. Hotelli hinnaks oli, kui ma ei eksi, 80 miljonit krooni, ehk umbes 6 miljonit dollarit - isegi tolle aja kohta naeruväärselt väike summa. Hotelli ostis üks Eesti iseseisvuse „isasid" Indrek Toome.

Kuid see on vaid üks näide. Iseseisvuse taastamisega algas see, mida võib täie vastutustundega nimetada maa tühjaksvarastamiseks. Privatiseerimise sildi all läksid täiesti edukad ettevõtted „efektiivsematesse" erakätesse. Uusomanik, olles ettevõttest kõik väärtusliku kätte saanud, pani selle lihtsalt kinni, heites töötajad tänavale. Erastamise käigus endale võetud kohustuste mittetäitmise eest ei pidanud vastutama keegi.

Pankadega toimusid samuti imelikud lood. Need, kes lootsid riigi peale või ei jõudnud klientide raha õigel ajal oma taskusse panna ning pangakontoreid pankrotistada, pidid sügavalt pettuma. 1990-ndate lõpul hakkas Eesti Vabariik järjekindlalt tapma kohalikke panku, neid kas kinni pannes või sisuliselt peenraha eest välismaalastele müües. Ja jälle ei olnud kellegi asi see, miks mõned ametnikud nii kiivalt kaitsesid „teatud huve".

Viimased näited sellisest majandamisest on küllaltki värsked. Võib meenutada kasvõi 2000. aastal toimunud Eesti Raudtee privatiseerimist. Äärepealt oleks see strateegiline struktuur sattunud Interpoli poolt taga otsitud aferisti kätte, siis aga läinud Sitsiilia mafioosole, kes pakkus tehingu eest 100 miljonit USA dollarit sularahas.

Ja jälle tegid kõik näo, et midagi erilist ju ei juhtunud: noh, müüdi ära, ja jumal temaga!...

„Pappi" kui raba

Tehingute täpsed tagamaad on kaetud paksu saladuselooriga, kuid võib arvata, et pärisotsustajad jõudsid korraliku hunniku „pappi" teenida. Raha liikus igatahes tohututes kogustes: nii sai, meedia andmetel, näiteks iga poliitik, kes raudteemüügi heaks kiitis, vähemalt miljon krooni. Võib arvata, et kogu tehingusummat ei arvestatud mitte miljonites, vaid miljardites.

Kõige selle taustal pole midagi imestada, et Siim Kallas, kes oli Eesti Panga president  ajal, mil seal kadus 10 miljonit USA dollarit, ei istu vangis, vaid esindab Eesti riiki Euroopa Liidus. Samuti ei pane kedagi imestama, et endisest Rahandusministeeriumi asekantslerist Enn Pandist ja Maksuameti direktorist Kalev Järvelillest (= riigiametnikud) said äkki miljardärid,  Baltimaade suurima laevafirma omanikud.

Ringkaitse tagas edu

Kõike seda nimetatakse ringkaitseks. Soome ja Rootsi eriteenistused hoiavad oma poliitilise eliidi toel uurijaid eemal parvlaeva „Estonia" hukuga seotud asjaoludest. Eesti eliit kasutab samuti ringkaitset. Mõni üksik paljastus on vaid kont, mida „demokraatlikus" ühiskonnas inimeste ette visatakse. Tõsisemalt ei hakata kellegi hõlma, sest nendes asjades on kõik omavahel seotud: kui puutud üht, kukub kokku kogu süsteem.

Milleni see viib riigi, näeme täna. Kui otsuseid võetakse vastu, lähtudes  mitte riigi kasust,  vaid summast, mis võib potsatada otsustajate maksuvabale pangaarvele, ei saa efektiivsusest juttu olla. Ja asi ei ole siin küsimuses, kas meile on hea liberaalne või Skandinaavia majandussüsteem.

Me elame banaanivabariigi mudeli järgi. Viis protsenti elanikest on omandanud 95 protsenti rahvuslikest rikkustest ja suuremeelselt lubab ülejäänutel virelda. Edasi kestab rahvale valetamine: et elame üdini euroopalikus riigis, kus rahvas on põhiseaduse järgi „kõrgeim riigivõimu esindaja".

Nii tulebki välja, et vale on meie riigis mitte ainult moraalne, vaid ka majanduslik kategooria.

Riik, mis on rajatud valele ja pettusele, ei saa kunagi tõeliselt edukaks.

Iseasi, kes  meie poliitikutest selle esimesena välja ütleb.

ALEKSANDR TšAPLÕGIN

aleksandr@kesknadal.ee

Jaga |