Jaaniks koju!

ENN EESMAA,      13. detsember 2006


Eesti kaitsevägi osaleb operatsioonil „Iraagi vabadus" nüüd juba kolm ja pool aastat. Teame ja mäletame, kuidas ja tänu kellele see missioon algas. Kahjuks jäid siis ära vaidlused ja võimalus vastulauseteks Riigikogus.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni suutmatust takistada USA juhitud sissetungi Iraaki on ÜRO peasekretär Kofi Annan koguni nimetanud oma ametiaja suurimaks läbikukkumiseks.

Otsustamiskoht

Nüüd asuvad rahvaasemikud Toompeal taaskord otsustama, kas ja kauaks pikendada Eesti kaitseväelaste missiooni rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel julgeolekutagamismissioonil Kuveidis, Kataris, Bahreinis ja Iraagis.
Eesti on, vaatamata inimkaotustele ja peaaegu kõigi küsitluste kohaselt rahva enamuse tahet trotsides, oma liitlaskohustusi täitnud. Alles jõudis Iraaki nooremleitnant Ranno Raudsiku poolt juhitav 34-liikmeline kaitseväe kergejalaväerühm ESTPLA-14. Nende lähetuse lõppkuupäev on Riigikogu otsustada.
ÜRO Julgeolekunõukogu võttis vastu resolutsiooni soovitusega pikendada Iraagi missiooni veel kuni aasta võrra. Kuue kuu pärast tehakse missioonist kokkuvõtteid. Eesti valitsus andis Riigikogu menetlusse otsuse eelnõu, mille kohaselt pikendaksime Eesti kaitseväe üksuste kasutamise tähtaega kuni aasta võrra. Nüüd on käes aeg aruteluks ja oma positsioonide kaitsmiseks.

Viimane poolaasta

Keskerakonna fraktsioon otsustas: pikendada Eesti kaitseväe osalemist. Kuid mitte rohkem, kui poole aasta võrra.

Küllaltki pikk etteteatamisaeg annab liitlastele võimaluse täpsustada oma edaspidiseid plaane. Kuigi USA president George Bush kinnitab jätkuvalt, et missioon kestab, kuni „töö on tehtud", pole isegi riigipea lähikonnas kaugeltki kõik oma ülemusega ühel meelel. Erinevalt suhtutakse väljakujunenud olukorrasse, üksmeelt pole kohalike võimukandjate võimaluste ja potentsiaali hindamisel. Lahkuminevad on arvamused ja oletused taktika, veel suuremad aga strateegia, õieti selle puudumise osas.

Pole ju Ameerikas keegi veel täpselt suutnud määratleda, millega Iraagis õigupoolest üldse on tegemist. Kas kodusõja, terrorismivastase sõja, okupatsiooni, interventsiooni või hoopis millegi muuga? USA kaitseminister Robert Gates on avalikult tunnistanud oma skepsist Iraagi-kampaania suhtes. Kuid tegemist on ju CIA endise peadirektoriga, kelle informeeritus peaks olema erakordne.

USA põhierakondade asjatundjatest koosnev James Bakeri komisjon soovitas Bushile paljude muude nõuannete kõrval ühemõtteliselt lahinguüksuste järk-järgulist väljatoomist Iraagist.

Seitsmeteistkümne riigi sõjaväelased on Iraagist juba lahkunud, viimati tulid tagasi koju itaallased.

Britid tahavad lähikuudel Iraagist ära tuua tuhandeid sõjamehi. Kui arvestada, et täna on neid seal veel 7200, siis tõenäoliselt lahkub vähemalt poolt praegusest kontingendist. Suvel lõpetavad oma missiooni Iraagis poolakad.

Kuid see on vaid asja üks pool. Iraaklased ise tahavad üha rohkem voli oma riigi üle. Seda on korduvalt rõhutatud kohalikus meedias, see on ka Iraagi peaministri Nuri al-Maliki soov. Paljude kohalike vaatlejate, kuid ka tavaliste reakodanike arvates on võõrvägede esindajad praegu Iraagis pigem probleemide põhjustajad, kui nende lahendajad.

Sõjateatri asemele päristeatrid

Kätte on jõudnud aeg kohandada militaarstaabid tsiviilbüroodeks. Sõjateatri asemele tuleb rajada päristeatrid, kus inimesed vahel küll pisaraid valavad, kuid need pole lohutamatud leinapisarad. Relvajõust rohkem vajatakse Iraagis täna, eriti aga veel homme poliitilist ja diplomaatilist tarkust. Seejärel algab sõjast kurnatud maa ülesehitamine. Selleks on oma militaarse panuse auga andnud Eesti alati ja ennekõike valmis.

Enn Eesmaa sõnavõtt Riigikogus 7. detsembril

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)