Kuidas päästa Eesti seakasvatus?

Seakasvatajad olid ammu tagajalgadel, kuna mets oli katkuseid metssigu täis, ja oli aja küsimus, millal see nakkus kodusigadeni levib.

Eesti seakasvatuses käib võitlus püsimajäämise nimel

Suure tõenäosusega jõudis see haigus meie metsadesse Põhja-Läti metssigadelt. Suured hirmud, mis Eesti seafarmeritel olid, on täna tegelikkuseks saanud. Nüüd oleme olukorras, kus sigade Aafrika katk on Eesti lautades. Tuhanded kodusead on hävitatud ja peatselt läheb ka metssigade massiliseks küttimiseks. Mõnes mõttes ajab selline olukord vihale, kuna seda kõike oleks otsustava tegevusega ära hoida saanud.

Taudi põhjustav viirus muudele loomadele, peale sigade, ei mõju, kuigi nad võivad haigusetekitajat edasi kanda. Inimestele pole see viirus ohtlik. Küll aga kannatavad paljud inimesed sellest nakkusest põhjustatud majanduslike kahjude tagajärjel.

Riigivalitsus otsustas mullu hakata metssigadele lisasööta metsa juurde viima. Eesmärgiks oli loomi paigal hoida, et metssead ei seikleks toiduotsinguil mööda Eestit ringi, levitades niiviisi katkuviirust ka sinna, kus seda veel polnud. Paraku ei kandnud selline meede vilja, sest nakatunud metssead ei püsinud paigal. Lisaks sellele on metssigade arvukus tublisti kasvanud, mis valmistab põllumeestele peavalu. Lõuna-Eestis tulevad metssead juba lausa koduõele maad sonkima.

Kolm ettepanekut Eesti seakasvatuse päästmiseks

Esiteks, tuleks piirata metssigade arvukust. Selleks tuleks küttida vähemalt 30 000–45 000 looma. Rõhuasetus peaks olema just emiste küttimisel, kuna see aitab hoida populatsiooni aastateks vajalikult madala.

Teiseks, Vabariigi Valitsus peaks kindlasti minema seakasvatajatele appi ja neid rahaliselt toetama erinevate bio-ohutusmeetmete rakendamisel, et seakatku levikule piir panna. Lätis eraldati oma seakasvatajatele selleks viis miljonit eurot, ja meede toimis.

Kolmandaks, riigivalitsus peaks meie seakasvatajatele kompenseerima ka kahju, mis on tulnud sigade hävitamisest. Samuti sellest, et tootjail pole enam liha, mida nad saaks kodus või võõrsil turustada; see tähendab ju sissetulekuallika kaotust. Kui seafarm on kahjumis, jäävad inimesed tööta. Järelikult on vaja riiklikku toetust, et seakasvatajad selle raske olukorra üle elaksid.

Tuleb meeles pidada, et seakasvatus on tööandjaks tuhandetele inimestele, kas otseselt või kaudselt. Seda eriti maapiirkondades, kus tasuvaid töökohti ju niigi napib. Tuleks toetada neid, kes pingutavad selle nimel, et töökohad maal püsiksid. Seega on seakasvanduste aitamine ja toetamine ka regionaalpoliitiliselt oluline samm.

Eesti toit on osa Eesti julgeolekust

Täna oleme sellises raskes olukorras peamiselt seetõttu, et maaeluminister Urmas Kruuse on otsustanud tegevusetuse kasuks. Midagi helgemat pole kahjuks öelda ka tema erakonnakaaslasest peaministri kohta, kes pole siiani suutnud vastata Eesti tõusea-aretajate soovile temaga kohtuda. Ega Kruusegi kärme kohtuja ole. Olukorda tõsisemaks arutamiseks sai ta seakasvatajatega kokku alles siis, kui katk juba lautades oli. Keeruline oleks sellist käitumist maaelu- või siis põllumajanduse riiklikuks juhtimiseks nimetada.

Sõjanduse asjatundjad võivad kinnitada, et tühja maad on vaenlasel oluliselt kergem üle võtta kui asustatud territooriumi. Seetõttu on äärmiselt oluline maaelu alal hoida. Samuti on raskem manipuleerida riigiga, kes toidab end ise ära. Vanarahvatarkus ütleb, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad.

Keskerakond on alati olnud seisukohal, et eesti rahvas peab eesti leiba sööma. Seetõttu me niivõrd jõuliselt põllumajanduse ja maaelu eest seisamegi. Meie toit on meie julgeoleku kindel osa!

[esiletõste] Seakasvatajad olid ammu tagajalgadel, kuna mets oli katkuseid metssigu täis, ja oli aja küsimus, millal see nakkus kodusigadeni levib.

SIRET KOTKA, Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees

Jaga |