Nädala juubilar ÜLLAR LUUP 55

 Oskan Üllar Luupi iseloomustada seetõttu hästi, et olen teda elu jooksul kaks korda tööle võtnud. Kord Kanal2 uudistesse, teine kord Tallinna Televisiooni.

 Uudistereporterina on Üllar Luup kindel mees ja väga usaldusväärne töötaja. Ta tuleb võtteväljalt alati „kilbiga“ tagasi. Tema ajakirjanduslikud vastased jäävad küll enamasti ellu, kuid kaamera ees peetud lahing on jäädvustanud targa ja huvitava strateegia, millele eelnenud taktikaline kavalus moodustavad niisuguse seose, mida nimetatakse heaks uudislooks.

 Üllar Luup sündis 3. detsembril 1959 Sverdlovskis, praeguses Jekaterinburgis. Ta lõpetas Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal 1984. aastal. Ta on töötanud Viljandi Riiklikus Autoinspektsioonis propaganda- ja agitatsiooniinspektorina (praeguses mõistes pressiesindajana), ajalehes Kulutaja toimetajana, ajakirjas Mihkel peatoimetajana, Eesti Televisioonis uudistesaate "Aktuaalne Kaamera" toimetajana, OÜ-s Vesilind loodussaate "Tasakaal" toimetaja-reporterina ja Kanal2 "Reporteris" reporter-toimetajana.

 Üllar Luup saab hakkama igas žanris. Põhiline on see, et ta tahab teha ise. Talle meeldib üllatada. Eesti Televisiooni „Aktuaalses Kaameras“ sai ta tuntuks rohelise mehena, kes vaatajale keskkonnaprobleeme vahendas. See kiindumus viis ta 2011. aastal Riigikokku kandideerima Roheliste erakonna nimekirjas. Üllar Luup sai neil valimistel muljetavaldava tulemuse – üle 600 hääle. Paljud on väiksemagi häältesaagiga Toompeale pääsenud.

 Kanal2 uudistemagasin „Reporter“ tahtis Üllar Luubist rollireporterit teha, aga selline komejant teda eriti käima ei tõmmanud. Üllar on proovinud ka pressiesindaja ameteid, viimati näiteks Põhja-Tallinna linnaosavalitsuses. Kuid nagu teada, tuleb selles ametis rääkida seda, mida vaja. Tihtilugu aga ei tohigi midagi rääkida. Ja nii ongi Üllar Luup pärast mõningast vaheaega taas oma loomulikus rollis ehk uudiste loomise juures tagasi. Olen tähele pannud seda, et uudiseid tootes oskab ta igale teemale läheneda põhjalikult, aga diskreetselt. Üllar Luup teeb reportaaže meheliku tagasihoidlikkusega ja igati sümpaatselt.

 Üllari isa on tšuvašš ja ema eestlane. Tema praegune perekonnanimi Luup (aga perenimesid on Üllaril olnud veel kaks – Aksjonov ja Jõgi, millest esimene viib tema soontes voolama pannud kuumema vere omanikuni) on andnud ka põhjuse teha saatesarja “Luubi all”. Ka režissööri ja saatejuhina teeb ta saateid pühendumusega. Praegu on tal Tallinna TV-s käsil saatesari „Linnaosa lood“.

 Üllar Luubi häält toimetuses kunagi ei kuule. Ta parasjagu kas kirjutab lugu, monteerib materjali kusagil arvutisügavustes või sööb. Meil süüakse toimetuses, sest toimetajad-reporterid ei raatsi oma vähest aega restoranides ja kohvikutes raisata.

Seal, kus on Üllar Luup, moodustatakse aga nagu nõiaväel orkester, ning tema kolleegid, kes mingit pilli mängivad, tõmmatakse punti. Kui Üllar laulab ja mängib kitarri, siis ilmneb tema aval ja sõbralik olemus, mis nakatab teisi ja lõbus koosviibimine on hooletu.

 Ma ei ole kordagi Üllarit kuulnud tööd tehes kaebamas, et tal oleks mingi probleem kas siis kaameraga ja montaažiga. Või et oleks olnud mingi vaidlus päevatoimetajaga või et ei leiaks netist midagi üles ja ei saaks kedagi telefonitsi kätte. Või saadaks kõik õige sinnasamusesse... Luup on rahu ise. Ta kiirustab aeglaselt ja täpselt. Ta on televisiooniinimene läbi ja lõhki.

 Üllar Luup saab viiskümmend viis – ja mis siis. Soovime talle õnne, põnne, elumõnu ja mõjuvaid sõnu nii teevees kui ka laulude sees!

 TOOMAS LEPP, kolleeg Tallinna TV-st

Jaga |