Must lagi on meie toal

Praeguse valitsuse kokkuhoiuplaan on kilplaslik, et mitte öelda – kuritegelik. Kas on õige kaotada külades olulised tugipunktid, tõsta majutusasutuste ja ravimite käibemaksu, koondada korravalveressursse? Meil Vändras saaks vist küll poole väiksema politseikoosseisuga hakkama, aga kala hakkab ikka mädanema peast – kokkuhoidu alustada tuleks tipust, palgaanarhiast jms.

Loen Maalehest (3. juuli), et rahandusminister kavatseb sel aastal sotsiaalministri lahkel loal kokku hoida peretoetuste ja vanemahüvitise arvelt 235 miljonit (!) krooni, kusjuures toetused ise ei vähene. On see valitsemine või mustkunst? Kas ministrid on leidnud rahaaugu? Kas sellist musta, võluraha on paljudes ministeeriumides ja ametkondades? Või on valitsejad sedavõrd nahaalsed, et peavadki inimesi lollideks?

Saagem iseseisvaks!

Ebaeetilistele, aututele poliitikutele, kes on viinud meie riigi kriisi, kes lavastasid mulluse aprillikriisi, ei saa loota.

Sageli on küsitud: kas sellist Eestit tahtsime? Ja vastatud peale piskut mõtlemist: jah, tahtsime! Siinkirjutaja ei tahtnud; lisades pärast piskut mõtlemist: kui Eesti põhjalikult ei muutu!

Mis meid ühendab? Hirm, kadedus, ohvriviha? Harvadel hetkedel ka ülevoolav rõõm olümpiavõidust, lauluülendusest. Sest siis tunneme end vabadena.

Aga miks ei taha me vabamaks saada, raputades endilt praegused ebaloomulikud poliitahelad? Kui valiksime inimlikuma arengumudeli. Ahnusele rajatud riik hukkub tingimata, ütles enam kui kaks aastatuhandet tagasi Platon.

Tahtsin selle loo pealkirjaks panna „Hüvasti, Eesti Vabariik!“. Ei pannud, sest kirjutades meenus nooruspõlves meeldinud ladinakeelne igitõde Dum spiro, spero (Kuni elan, loodan).

Saagem iseseisvaks, heitkem endilt ohvrirüü!

Ants Metsla, kurvameelne, ent mitte ohvrimeelne ajaloolane Vändrast

Jaga |