Riigikaitsest ja riigi kaitsmisest

Kunagi olnust ja tulnust

Neid vaadates kangastus kolmveerandsajandi tagune sügis. Kõigepealt võõrväed pealesunnitud baasidelepingu alusel. Meelde jäid imelikud kandilised veoautod, sõdurite sääresidemed ja ohvitseride presentsaapad. Kiirkorras rajati Kuusikule sõjalennuväli. Sealt lennati küllaltki madalalt, praegustega võrreldes hoopis aeglasemate lennukitega, karistama NL-ile "reeturlikult kallale tunginud" valgesoomlasi. Kõigil ei õnnestunud oma laadungit teispool Soome lahte alla puistata, enne maandumist tuli sellest vabaneda. Heideti need siis kusagile sohu Eestimaal, Kelba rabast kuulsime mütsatusi meiegi.

EW püüdis siis veel riik olla. Meie telefoniliinilt veeti kaabel üle jõekese põllukünkal oleva viljaküünini, selle seinale pandi välitelefon. Sealt helistamisel katkestas vallamajas asuva keskjaama telefonipreili kõik teised kõned ja andis otseühenduse Tallinna. Kaitseliidu valveposti poolt märgatud lennukitest teavitati kohe lahetaguseid õhutõrjujaid. Onu Aadugi oli noore koolipoisina igal võimalusel seal ja püüdis enne kaitseliitlasi telefonivänta pihku saada. See infokanal töötas vast paar-kolm nädalat, siis näidati Eestile järjekordselt koht kätte!

Praegusest

Praegused õppused on väga vajalikud. Rohkem on vaja Kaitseliidu kõrval kogu elanikkonda õpetada eriolukordades tegutsema. Naabrite poliitikud pilluvad meie suunas ähvardavaid repliike ja jõudemonstratsioonidki on sagedased.

Möödunust ja tänapäevast mõtteid heietades jõudis onu Aadu arvamusele: riigi nigelast kaitsevõimest ohtlikum on meie mentaliteet kõik maha müüa! Meie suuremate maavalduste, samuti tööstuse, omanikud on juba praegu välismaalased. Onu naaberkinnistugi, kus olev hoone lagunemas, kuulub Aasiast pärit investorile. Samadele omanikele kuulub ka laudadega kinni löödud mõisahoone asula keskel ning kinnistu forellijõe-äärsel kaitsealal. Need kinnistud küll mingit ohtu ei kujuta, kuid on näited paremaid aegu ootajatest.

Tegelikult pole

meie hõivamiseks vaja tanke ja lennukeid, vaid ainult tankiste. Me püüame meeleheitlikult siia meelitada välisinvestoreid, kuid me ei tea aga, kes on nende tegelikud peremehed. Meil tööd ja leiba pakkuvad firmad kolivad järjest ära parematele marjamaadele, tahtmata siin ka leivakõrvast pakkuda.

Siinse tööjõu kehv kutseoskus ei võimaldagi tulusamaid tooteid teha. Praegugi lõpetavad või vähendavad toodangut ettevõtted Haapsalus, Keilas, Kohtla-Järvel jm. Strateegiliste metallide tootjagi Sillamäel otsib uut omanikku. Pole teada, kui kaua kosmilistes võlgades siplev Kruuda suudab meie poelettidele saata Austrias valmistatud "Tere" jogurtitooteid.

Eeltoodu tähendab rahvale sadu töötuid, riigikassale aga rohkem kulu ja vähem tulu. Sobiv aeg Eestist odavalt ettevõtteid omandada! Naaberriigi tsaari käsutuses-omanduses olevat piiramatud ressursid, kogu meie majanduse äraostmiseks vaja vaid näpuga näidata! Võimalus Euroliidu piirangutest vabalt siin oma kaupu toota-turustada või tootmise lõpetamisega Eesti riik põlvili suruda. Kapital ei tunne ju rahvuste ja riikide piire.

Meil ei ole enam mõtet oma Nokiat otsida, soomlasedki on raskustes. Rootsi au ja uhkus Volvo müüdi jänkide vahendusel hiinlastele, kes nüüd rajavad selle firma teabebaasil suurtootmist oma kodumaal.

Tagumine aeg

oleks võimumeeste mudamaadlus lõpetada ja majanduse juhtimine anda kogemustega asjatundjate, mitte "asjameeste", kätte. Aga kuidas seda saavutada, kui poliitbroilerid hoiavad oma soojadest istumisealustest kahe käega kinni? Mõtlemisainet oi kui palju!

EINAR LEPP

Jaga |