Tshetsheenia hunt Dzhohhar

06. juuni 2007


6. osa

Need olid tõsised teemad

Nagu eespool sai mainitud, toimusid meie kohtumistel ka tõsisemad jutuajamised. Tavaliselt tutvustasin Tartus ja Eestis toimuvat. Sündmustik üldiselt oli Dudajevil teada ning tavaliselt küsis ta üksikasju, palus tutvustada mõnda nime, mõnd ajalootõika. Loomulikult ei jõudnud Dudajev nii lühikese aja jooksul omandada meie ajalugu, seda enam saada ammendavat ülevaadet eesti rahvuskultuurist. Olin talle mingil määral giidiks oma rahva keskel.
ﾜheks käsitlusteemaks oli tshetsheeni rahva saatus. Dzhohhar jutustas Kasahstanis elatud aastatest, tundasaadud külmast ja näljast, raskest elust ja vaevadest. Olin ise üle elanud sõjakoledused, pärast kodu mahapõletamist veetnud võõraste katuste all vaeseid pärastsõja-aastaid. Seepärast mõistsin teda – see ehk lähendaski meid.
Kõnelesume ka sellest, kui keeruline oli tal saada lenduriks. Sedagi ma teadsin, sest ega eestlasigi lennukoolidesse "ei tahetud". Juba varasemast polnud mul teadmata generalissimus Stalini saatuslik vihapurse nii Kaukaasia mägirahva kui ka krimmitatarlaste suhtes, kes Suure Isamaasõja ühel kõige kriitilisemal hetkel läksid üle hitlerlaste poole, nagu tegid seda mõned eestlaste punaroodud Velikije Luki all. Tshetsheenid teatavasti võtsid sakslaste eriüksuslasi – mägijäägreid – vastu kui vabastajaid ning abistasid neid edasitungimisel Dagestani ja tollase peamise naftalätte Bakuu suunas.
Seegi teema oli episoodiline, nagu ka "Starfire'ide" lennud Murmanski kaudu Atlandile, "kohtama" Ameerika B-52 ja teiste "lendavate kindlustega".
Teadsin, et Dzhohhari vastu tunti huvi. Teadsin, et ta kohtus "eesti sõpradega". Minul ei olnud midagi selle vastu. Uskusin, et kui inimesele on usaldatud ühe strateegiliselt tähtsa sõjalise objekti juhtimine, tähendab: sel inimesel on, nagu öeldakse, pea otsas. Polnud minu ülesandeks teda õpetada-kasvatada ega tema tegevust kontrollida. Teadsin, et on olemas inimesed, kes sellega tegelevad. ﾜkskord käisid need inimesed ka minu juures ja tundsid huvi, kes ja kust ma olen.
Dzhohhariga olime üldiselt mõttekaaslased, meie vahel ei olnud ägedaid vaidlusi, kuid siiski tuli ette ka väitlusi. Siin jõuamegi peateema juurde.
Kui hakkasin tundma, et kindral kaldub sündmusi nägema nn perestroikavaimus, ei olnud mul vähimatki selle vastu. Meie lapsemähkmeis, professionaalse kaadrita vastsündinud ajaleht ise oli perestroika sünnitis.
Olime meiegi uutjad. Meil õnnestus ametikohalt lahti kangutada kaks suurtehase partokraatset direktorit. ﾜhega oli tõsist tegemist, sest ta oli EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri „lähedane võitluskaaslane" Tartu-päevilt. Tartu linnakomitee tookordne esimene sekretär oli aga „peaideoloogi" äsjane alluv. Pinged kestsid tervelt neli kuud. Pidasin siiski vastu. Ministeerium, arvatavasti teades direktori patte ja tundes mind, tegi tarviliku otsuse ja tehaserahvas vabaneski jõhkrast juhist.
Probleemid algasid siis, kui uutmisele "ehitati peale" veel üks perestroika. Kuid ka siis jätkus Dudajevi rahulik, väljapeetud reageering ning polnud minagi protestimeelne – kindral käitus vastavalt Gorbatshovi käitumisele. Kõik oli oma kohal. Mina seevastu hakkasin üha enam kahtlema peasekretäri riigimehelikkuses. Selgus, nagu ikka, tuleb hiljem. Minuni jõudis see ühe Moskva-sõidu ajal, juba endise ideoloogia loojangul.
Käisin siis NLKP Keskkomitees ja püüdsin oma küsimustele mulle juba varem tuttavalt vastutavalt töötajalt poliitiliste pudrutuste suhtes selgust saada. Minu vist mitte piisavalt väljapeetud väljendid ja vististi liigne huvi ei kutsunud külastatavas esile selliseid asjalikke reageeringuid nagu olid olnud varematel puhkudel. Ta oli ükskõikne, väga väljapeetud, ja nagu ma aru sain, raskes olukorras. Tema, lätlane, vastas mulle ei-midagi-ütlevalt, naeratas kuidagi ja osutas näpuga lae poole. Olge mõistlik...
Mul rohkem küsimusi polnud. Jakovlevi süsteem töötas.
Dudajevile ma seda ei rääkinud. Temal kui diviisikomandöril ja veel nii tähtsa sõjalise objekti ülemal nagu seda oli Tartu garnison pidid olema omad teabekanalid, paremad ja ametlikumad. Omaltpoolt hakkasin mõistma, miks rahvuslased ja rahvarindlased olid informeeritumad kui meie, nüüd juba vanameelsed.
(Järgneb)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)