Ehk vajame uut kaitsekontseptsiooni?

TÕNIS SIIM,      17. juuli 2002


Eesti kaitsekontseptsiooni üheks lähtealuseks peetakse õpetust kõvadest, poolkõvadest, pehmetest ja poolpehmetest julgeolekugarantiidest (julgeolekusammastest). Kõvade julgeolekugarantiide all mõeldi NATO ja eelkõige USA vägede valmis- ja kohalolekut Eesti idapiiride kaitseks.
Pehmeteks ja poolpehmeteks julgeolekugarantiideks loeti tähtsamate ettevõtete nagu raudtee ja elektrijaamade üleviimist USA suurkompaniide valdusesse.
Põhjendus selleks oli lihtne: kui venelased oma GAZ-AA tüüpi autodega jälle üle jõe tulevad, Narva elektrijaamade korstnate otsas aga USA riigilippe märkavad, siis ehmuvad sedavõrd, et põgenevad ujudes tagasi.
USA firmade makseraskuste tõttu raudtee ja elektrijaamade ülevõtmised takerdusid - lüües sellega augu Eesti kaitsekontseptsiooni.
Samal ajal on USA-Vene ja Vene-NATO koostöö seadnud esiplaanile hoopiski Vene lõuna- ja Kaug-Ida piiride kui nn tsivilisatsioonide kokkupõrkejoone tugevdamise kohustuse (seda ka Eestile kui tulevasele NATO riigile).
Muutunud olukorras peaks Eesti uus kaitsekontseptsioon lähtuma vajadusest kaitsta Eesti rahvuslikke huvisid ja püsimajäämist ennekõike uniooni ja alliansi seest lähtuvate tasalülitavate mõjude vastu.
Tuli ju Eesti eelmise vaala kõhust välja suuremate etnilise puhastuse laikudega ja rahvuslike kaotustega, kui enamik teisi liiduvabariike.
Selle üheks põhjuseks oli just tollase (Pätsi-aegse) kaitsekontseptsiooni ühekülgsus, kus puudus tegevuskava ja ideoloogia rahvust säästvaks käitumiseks iseseisvuse kaotamise korral erinevate alliansside koosseisus.
Kuigi ajalugu õpetab, et ajaloost tavaliselt ei õpita, kuuluvad reeglite juurde ka erandid. Nendele eranditele peaksimegi lootma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)