Lauri Leesi: Olen 20 aastat olnud Prantsusmaa mõjuagent

Tegelikus elus muutuvad üha domineerivamaks kontroll, järelevalve, pidev aruandlus selle liialdatud ja äärmuslikus tähenduses. Eesti inimestest on saanud alati „suure venna" vaateväljale jäävad siblivad sipelgad. Hirm eksida absurdsete andmekaitset ja allikakaitset puudutavate seaduste jm reeglite vastu on võtnud ilmselt paljudel üksikisikutel vähemaks initsiatiivikust ja julgust ühiskonda omalt poolt muuta või parandada. Eestimaa on kui õunapuu, mis on innukate ametnike poolt üksikisikute vabadust vähendavate seaduste kaudu halastamatult ära kärbitud. On ju selge, et kui terveid oksi maha saetakse, pole puu varsti enam suuteline vilja kandma. Eestlased usaldavad  pimesi oma riigijuhte, olles isegi uhked oma alandlikkuse üle, tegelikult mõistmata  pingeid, mis saavad neile osaks kõike kontrollida tahtvalt riigivalitsuselt lähema nelja aasta jooksul.

Kool ei tohi olla vangla

„Olen 20 aastat olnud Prantsusmaa mõjuagent," tunnistas Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi avameelselt oma ettekande alguses, mispeale terve saalitäis südamest naerma puhkes. Siinkirjutaja arvates on ikka tore, et Eestis ilmub huumoriajaleht Postimees ja tegutseb usin fantaasiaküllane ajakirjanik Tuuli Koch, kes innustavad avaliku elu tegelasi oma salapatte üles tunnistama!

Pärast „ülestunnistust" tõsinedes tundis Leesi muret, et Anu Saagimi, Ženja Fokini jt taoliste tegelaste mõju meie ühiskonnas on väga suur. Ta meenutas, kuidas kaks aastat tagasi pärast „Jevgeni Onegini"  esietendust  ilmus Kroonikas lugu, milles oli Leesi külastusest kõik, kuni tühiste detailideni, välja toodud. „Kas see mind häiris?" küsis Leesi. „Ega see rõõmu ei valmistanud, aga elada saab," sõnas ta.

Leesi arvates pole õigust nuhkida ka õpilaste järele, kellele peab jääma oma privaatsus. Tema sõnul on koolil loomulikult tarvis ka lapsevanematest mingit ülevaadet omada. Näiteks: kus laps elab ja millisest kodust ta tuleb. Kuna 2/3 oma õpilaseelust on lapsed seotud kooliga, tuleb Leesi sõnul teada õpilaste probleeme.

Prantsuse Lütseumis ei ole kaameraid ega e-kooli, mille kaudu oleks võimalik teada, kas laps tuli kooli, mis hinde ta sai, mis ta tegi jne. See informatsioon jõuab operatiivselt lapsevanemani. Leesi arvates aga lapsevanemad ei peagi alati teadma liiga palju infot. Ta tõi näite, kus kahel lapsel tekib koolis omavaheline konflikt. See info jõuab lastevanemateni, kes seejärel kiirustavad kooli. Selleks ajaks on aga lapsed juba ära leppinud ning vanemad võivad kooli jõudes hoopis ise kaklema minna.

„Kool ei peaks olema vangla," ütles Leesi. Tema sõnul on see alandav, kui kellegi järele nuhitakse.  „Kool on ikkagi teadmiste saamise koht ja arenemine toimub läbi õppeainete," ütles ta.

Soonvald väänab tõde

Konverentsil pidasid ettekande ka Kanal 2 tegevdirektor Urmas Oru, kolumnist Barbi Pilvre, Liisa Pakosta Lastevanemate Liidust, Maris Juha Andmekaitse Inspektsioonist. Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald väitis oma ettekandes, justkui munitsipaalmeedia ei olevatki ajakirjandus. Pärast seda väidet alustasid minust eespool olevas reas istunud prouad ilma lõplikule selgusele jõudmata elavat diskussiooni selle üle, kas ajaleht Pealinn ikka on ajakirjandus või mitte.

Soonvaldi loogika alusel võiks ju ka väita, et poliitika, mida ajavad Rahvaliit, Keskerakond ja sotsid, ei olegi poliitika. Aga võib-olla need, kes valivad nimetatud erakondade poolt, polegi tema arvates õiged inimesed?  Kohati lapsikut tõeväänamist harrastavad Soonvald ning teda toetavad parempoolsed poliitikud muutuvad oma sääraste väidetega  lõpuks ise ilmselt inimeste silmis ebausaldusväärseteks.

INDREK VEISERIK

indrek@kesknadal.ee

Jaga |