Sõbrad! Bićiuliai! Draugi! Druzja! Ystävät ja frendit!

Selle konverentsi korraldajad tegid mulle ettepaneku pidada siin ettekanne teemal “Rahvarinde ideaalid tänapäeval”. Kahjuks ei oska ma tänapäeval Eestis näha sellist poliitilist jõudu, kes kannaks edasi ja suudaks tegelikku ellu viia Rahvarinde 20 aasta taguseid ideaale: ergutada kodanikuaktiivsust ja kodanikeühiskonna tekkimist, julgustada inimesi välja ütlema oma arvamust ja anda neile lootust, et igaühe arvamusel võib olla kaalu. Seetõttu pidin ma austavast ettepanekust loobuma.

Tegelikult ei peakski mina

kuuluma tänaste peakõnelejate hulka, sest liitusin Rahvarindega palju hiljem, augustis-septembris 1988. (20 aastat tagasi olin 16. ja 17. aprillil hoopis Tartus muinsuskaitsepäevadel: miitingul Ropka-Tamme kalmistul ja kõnekoosolekul EPA aulas.)

20 aastat hiljem on Rahvarinde-aegne massiline osavõtt ja avatus asendunud suletuse ja eksklusiivsete klubidega, osavõtukutsetega konverentsidega, omadeks ja võõrasteks liigitamisega.

Omadeks ja mitte-omadeks liigitamise otse hüperboolne näide on see, kuidas Rahvarinnet tõrjutakse rahva mälust. Rahvarinde alguskuupäeva 20 aasta juubelit märkis ära ainult “Eesti Päevaleht” ja üks kahest suurest nädalalehest (“Maaleht”). “Postimehe”, “Eesti Ekspressi” ja kultuurilehe “Sirp” paksudesse numbritesse Rahvarinde meenutamine ei mahu. Ma ei ole kindel, kas tänasel esinduslikul konverentsil läheb Eesti massimeedias paremini. Enesetsensuuri ilmingud ei ole tänapäeva Eestis enam harvad, aga võib-olla võib juba rääkida ka tsensuurist.

Juuni alguses toimub Vilniuses

rahvusvaheline konverents, mis on pühendatud Leedu Sajudise, Läti Tautas Fronte ja Eestimaa Rahvarinde 20. aastapäevale ning Praha Kevade 40. aastapäevale. Tolle konverentsi patrooniks on Leedu Vabariigi president ja mind on kutsunud sellele konverentsile kõnelema Leedu Vabariigi Seimi asespiiker. Ka meie tänast konverentsi siin Rahvusraamatukogus on tervitamas Läti ja Leedu poliitilised juhid, kuid mitte ükski Eesti valitsuse liige.

Rahvarinde tõrjumine Eesti hilisajaloost annab tulemuseks tendentsliku, et mitte ütelda – võltsitud ajaloo. Akadeemik Viktor Palm juba ütles siin, mida meile ei ole vaja: ei ole vaja valetada.

Kui ajalugu pole aus, siis sellele ausat olevikku ja tulevikku ei ehita. Kurb tõsiasi on, et ideologiseerimata, kirjeldav ajalugu polegi Eestis enam mingi üldtunnustatud väärtus. Hoopis hinnatumad on ajalookäsitlused, mis otsivad olevikule ja tulevikule seletust ideologiseeritud pisisündmustest, sama mudeli järgi, kuidas kommunistid tuletasid maailmarevolutsiooni paratamatuse põranda all levitatud peaaegu kõigile tundmatutest “Iskra” lendlehekese numbritest. Kommunistide harrastatud must-valge ajaloomudel, kõige liigitamine kas “progressiivseks” või “reaktsiooniliseks” elab Eestis transformeerunud kujul jõuliselt edasi. 

Mida Eesti ühiskond ja Rahvarinde pärandi hindajad vajavad, on niisiis võimalikult objektiivne kirjeldav ajalugu, ka selles hilisajaloo lõigus, milles Rahvarinne oli otsustava tähtsusega ajaloo kujundaja.

Ma saan teid rõõmustada

ja ütelda, et selline ajalugu on siiski võimalik. Kõrvaltvaataja näeb selgemini, ning selliseks Eestile sümpatiseeriva kõrvaltvaataja heaks näiteks on Soome ajaloolane Seppo Zetterberg oma suurteosega “Viron historia” (SKS 2007; Soomes ilmunud juba kolmes trükis). Tsiteerin ühe ajalooperioodi kokkuvõtet selle raamatu 717. leheküljelt:

“Uudistusvaatimusten kärkeen nousee kansanrintama, joka syksyllä 1989 alkaa ajaa Viron itsenäisyyttä. Samalla linjalla on “vanhan tasavallan” kansalaisia ja heidän jälkeläisiään edustava Viron kongressi.” (“Uuendusnõuete etteotsa tõuseb Rahvarinne, kes sügisest 1989 hakkab ajama Eesti iseseisvuse asja. Samal joonel on “vana vabariigi” kodanikke ja nende järglasi esindav Eesti kongress.”) Lisaksin vaid, et Rahvarinne võttis avalikult suuna täielikule poliitilisele iseseisvusele juba kevadel 1989, aga see vahe pole nii suur.

Teen siin tungiva ettepaneku avaldada Seppo Zetterbergi “Eesti ajalugu” Eestis peale eesti keele ka vene keeles.    

Ka Rahvarinde enda ajalugu ei vaja must-valgeid skeeme, vaid objektiivsust. 

Vaatame näiteks Rahvarinde esimest eestseisust: neli kompartei liiget ja kolm parteitut. Seitsmest eestseisusse valitust oli mitmel selja taga opositsioonilist tegevust: 40 kirjale allakirjutamine, kõne loomeliitude pleenumil, kirjutised venestamise vastu, nõukogudevastaste materjalide välismaale toimetamine. 

Oli selliseid eestseisuse liikmeid, kes Rahvarinde algusaegadel alustasid oma sõnavõtte legaalsuse ja lojaalsuse rõhutamisega: “Mina kui kommunist...”, ja eestseisuses oli ka inimesi, kes meelsasti oleksid oma sõnavõtte alustanud sõnadega “Mina kui antikommunist...”.

Ometi kujunes sellises poliitiliste vaadete diapasoonis lühikese ajaga hästi toimiv meeskond, mida maailmavaatelised erimeelsused tollal ei ajanud lõhki. Tagantjärele võib tekkida kiusatus neid erimeelsusi mitte näha, aga see poleks õige; õigem oleks püüda seletada, kuidas selline meeskond ainukordsetes ajaloolistes tingimustes siiski väga tulemuslikult töötas.

Mõni eestseisuse liige nägi Rahvarinde põhiliitlasena demokratiseerimisprotsessis Eesti kompartei eestimeelset tiiba, ja mõne eesmärgi taotlemisel see nii oligi, suveräänsusdeklaratsiooni läbisurumisel näiteks. Aga oli ka väga põhimõttelist ja pikaajalist vastasseisu EKP-ga: tänagi korduvalt meenutatud Baltimaade rahvarinnete volikogude Balti assambleele 13. ja 14. mail 1989 saatis EKP vaatlejana ainult ühe instruktori; kutsutud külalisi ei tulnud, sest teati, mida assamblee otsustab.

Rahvarinne oli väga avatud

ja väga avatud olid ka tema valitavad esindusorganid. On päris võimatu, et Rahvarindes ja ka tema valitud organites poleks olnud “pärisorganite” usaldusisikuid. Oli selline juhus, kus Rahvarinde volikogust astus välja üks Pärnumaa mees, kelle suhtes olid tekkinud kahtlused tema sidemetes „pärisorganitega“. Mulle tehti ülesandeks klaarida see asi ja saada mehelt endalt sõnaselge kinnitus, et pole nii. Aga oli: “Ma olen vande andnud...”, öeldi mulle, ja mees lahkus Rahvarinde volikogust. Sama nimi figureerib ka Hirvepargi esimese miitingu korraldajate ja kõnelejate hulgas.

Pole mõtet hakata kedagi tagantjärele risti lööma. Usun, et tollal ei tegutsenud ka paljud “organite” kaastöötajad enam oma varasemate peremeeste huvides.

Rahvarindega liitumisel pidid paljud ületama oma eelarvamusi. Mina sain kokkupuute Rahvarindega, kui Edgar Savisaar hilissuvel 1988 kutsus mind keeleseaduse ametliku komisjoni töö eksperdiks. Nii nägin ma, kui andunult oli eesti keele seisundi parandamiseks kas või hilisööni valmis töötama tollane Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, hilisem Vabariigi President Arnold Rüütel. Oli kontakte, mis vähendasid eelarvamusi, ja oli teisi, mis tekitasid lahknevusi.

Ainult ausa ajaloo taustal tunneb igaüks ennast kindlamini; ta ei pea kartma, et ajalugu ja elulood on meelevaldselt ümberkirjutatavad.

[esiletõsted]

Teen tungiva ettepaneku avaldada Seppo Zetterbergi “Eesti ajalugu” Eestis peale eesti keele ka vene keeles.

Kui ajalugu pole aus, siis sellele ausat olevikku ja tulevikku ei ehita.

Jaga |