Nädala juubilar LIECHTENSTEIN 210

Üheks olulisemaks teetähiseks tänapäevase Liechtensteini arenguloos on 12. juuli 1806. Sel päeval lahkus 16 riiki, sealhulgas Liechtenstein, ametlikult Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigist (Saksa-Rooma riik) ja asutasid Reini Liidu, mis tähendas, et selle nädala juubilar sai iseseisva riigina Napoleoni heakskiidu.

Liechtensteini paremaks tundmaõppimiseks teeme tagasivaate ajalukku. Esimesed inimasustuse jäljed pärinevad viiendast aastatuhandest eKr, 15. aastal eKr oli tänane Liechtenstein Rooma impeeriumi koosseisus ning 8. sajandiks sai sellest Frangi riigi osa. Just 8. sajandil on erinevates allikates mainitud ka tänapäeva Liechtensteini kohanimesid. 10. sajandist alates on see piirkond olnud mitmete valitsejate valduses, ning tihti sattunud uue suguvõsa kätte eelmise väljasuremise tõttu. Nii on mainitud Monforti ja Werdenbergi suguvõsasid, Brandise vabahärrasid, Sulzi ja Hohenemsi krahve. Liechtensteini-nimeline vürstisuguvõsa sai alguse 1699. aastal, mil prints Johann Adam ostis suurtesse võlgadesse sattunud Hohenemsi krahvidelt Schellenbergi dominiooni ning 13 aastat hiljem, 1712. aastal ka Vaduzi maakonna. Vürsti perekond jäi aga elama Alam-Austriasse. 1719. aastal ühendas keiser Karl VI need kaks ala ning nimetas Liechtensteini vürstiriigiks. Uus riik koosnes vaid väikestest põlluharimisega tegelevatest küladest, haldusvõim asus Feldkirchi linnas.

Napoleoni sõdade ajal vallutasid Liechtensteini nii prantslased kui ka venelased. Sõdade tulemusena läks Saksa-Rooma riik Prantsusmaa kontrolli alla ning Napoleon reorganiseeris suure osa sellest Reini Liiduks. Juba mainitud 1806. aasta 12. juulil allkirjastati Reini Liidu loomise leping, mis tähendas Liechtensteini jaoks suveräänsust — kadus kohustus alluda ühelegi teisele valitsejale väljaspool vürstiriigi piire.

Pärast Reini Liidu lagunemist saadi 1815. aastal Saksa Liidu liikmeks. 1866. aastal lakkas aga olemast ka see liit, ning Liechtenstein sidus end I maailmasõjani tihedalt Austria majandusega. Ära peab märkima ka 1868. aasta, mil raha kokkuhoiu mõttes saadeti laiali riigi armee, ning 1921. aastat, mil võeti vastu riigi põhiseadus.

Austria raskused I maailmasõja järel mõjutasid ka Liechtensteini ning võimust võttis vaesus. Olukorra leevendamiseks sõlmiti 1923. aastal tolliliit Šveitsiga ning rahaühikuna võeti kasutusele Šveitsi frank. Majanduse olukord oli aga endiselt keeruline ning riigist rändas välja suur hulk inimesi, paljud neist USA-sse.

1938. aastal asus riiki juhtima Franz Joseph II, kellest sai esimene Liechtensteini vürst, kes sinna ka elama asus, valides oma residentsiks Vaduzi lossi. Teises maailmasõjas jäi vürstiriik naabri Šveitsi eeskujul neutraalseks, kuid suurimaks paineks oli jätkuv vaesus.

Pärast Teist maailmasõda hakkas vürstiriigi majandus lausa plahvatuslikult arenema ning paari aastakümnega suudeti agraarriigis arendada moodne ja mitmetahuline majandus. Riik spetsialiseerus ekspordile ning kõrge kvaliteediga tööstustoodangule, nagu näiteks tehaste sisseseaded, täpsustööriistad ning hambaravitarvikud.

Šveitsi eeskujul on suurt tähelepanu pööratud ka finantssektori arendamisele, mis annab praegu tööd ca 16 protsendile rahvastikust. Vürstiriik on populaarne ka rahvusvaheliste kindlustusfirmade ja investeerimisettevõtete seas. Samas pole unarusse jäänud ka põllumajandus. Madalad ettevõtlusmaksud ja lihtsad ettevõtlusseadused on riigi investorite jaoks perspektiivikaks muutnud, ning nii ongi seal registreeritud umbes 73 700 äriühingut, aga riigis elab ca 36 000 inimest.

Edu üheks võtmeks peetakse tugevat haridussüsteemi. Loomulikult tagab see kõik vürstiriigi alamatele kõrge elatustaseme.

Liechtensteini vürstisuguvõsa ajalugu on maailma üks pikemaid ja nooblimaid ning selle üle on riigi kodanikkond väga uhke. Loomulikult on aegade jooksul ka üht-teist varakambritesse kogunenud. 1989. aastast võimul olev vürst Hans-Adam II ongi oma 3,5 miljardi USA dollari suuruse varandusega Euroopa rikkaim monarh, kes maailma monarhide seas paigutub kuuendale kohale. Tema üheks kõnekaimaks sammuks aga oli 2003. aastal hääletusele pandud põhiseaduseparandus, mis suurendas oluliselt vürsti võimu: ta võib vetostada iga seaduse, laiali saata parlamendi või vallandada kogu valitsuse, üksikutest ministritest rääkimata. Kuna vürstiperekond naudib rahva suurt toetust, polnud ka üllatus, et põhiseaduse parandus kiideti heaks 64% poolthäältega.

2004. aastast usaldas Hans-Adam II riigi igapäevase juhtimise oma poja Alois’i (sünd. 1968) hoolde, kuid kannab ise siiski tseremoniaalseid vürstikohustusi.

Riigi rahvuspüha (iseseisvuspäeva) tähistamine on samuti seotud vürstiperekonnaga — 15. augustil toimuvad iga-aastased pidustused said alguse 1940. aastal ning sellega tähistati vürst Franz Joseph II sünnipäeva eelpäeva. Pärast vürsti surma otsustati niisugust traditsiooni jätkata.

Muide, rahumeelsesse Liechtensteini toimus teise riigi sõjaväe invasioon – õppuste käigus 2007. aasta märtsis eksis 170-meheline Šveitsi armeeüksus umbes poolteise kilomeetri võrra naaberriiki. Heade naabrite suhetes sellele intsidendile loomulikult mingeid probleeme ei järgnenud.

TAAVI PUKK

Jaga |