Jüri Võigemast – kas viimane idealist Eesti poliitikas?

URMI REINDE,      21. september 2005


23. septembril on Rapla vallavolikogus käesoleva valimisperioodi viimane istung, mida tavakohaselt juhatab volikogu esimees Jüri Võigemast (48). Ta on allakirjutanule teadaolevalt Eesti kõige pikema staazhiga volikogu esimees, kes on olnud sel ametikohal 15 aastat järjest. Ise arvab ta oma poliitilise pikaealisuse põhjusteks head meeskonda, kompromissimeisterlikkust ja endas peituvaid eesti poliitilise idealismi viimseid jäänukeid.

Olen mitu aastat jälginud kõrvalt üht ülimalt tagasihoidliku moega meest, keda esialgu justkui tähelegi ei pane, aga kui ta sõna võtab või millegi kohta arvamust avaldab, võib täheldada ümbritsevas õhkkonnas tajutavat suhtumist: kõneleb autoriteet, kelle seisukoht otsustab. Kes ei pillu lihtsalt sõnapärleid, et ise enda esinemist naudelda, vaid kes tahab asjad ära teha.
On omamoodi hämmastav, et Jüri sunnib end kuulama eelkõige talle ainuomase väga vaikse hääletooniga, mis on poliitiku puhul selgelt tavatu.

Rahvarinde idealism sumbub pragmaatilisse tegelikkusse
„Üksinda ei tee poliitikas midagi," väljendab Linnade Liidu tegevdirektorina töötav Võigemast ühe oma tegevuse põhialuse. 15 aastat võimul püsinud Rapla valla tsentristliku meeskonna tuumik pärineb murdelistest rahvarinde aegadest, mil „inimesed panid kogu oma energia, tahte, teadmised ja aja vabanemise protsessi," kirjeldab Võigemast. Kas see on nostalgia?
„Mina hindan neid aegu mitte nostalgilistel põhjustel, vaid sellepärast, et suur osa eesti rahvast tahtis osaleda oma riigi kujundamises. Praegune poliitika on pragmaatiline, valimised on muutunud kribu-krabu enampakkumiseks. Neid aegu aga, mis peaksid meie rahvale andma uhkustunde oma riigi sünni üle, väärtustatakse liiga vähe. Seda ei peeta tähelepanu vääriliseks. Hiljem ei ole niisugust üksmeelt enam olnud. Inimesed ajavad oma asja, tol ajal aeti ühist asja. Ajaloos tuleb selliseid hetki harva ette. Idealistina ei osanud ma aga nii järsku pragmaatilist pööret oodata."
Kuuendat korda Võigemast volikogu esimeheks enam ei kandideeri. Aga oma erakonna eest ikka välja lähete?
„Jaa, olen vist nagu hipodroomihobune, et kui start antakse, nii võidu kappama hakkab."
Võigemast on seekord Rapla valla 25liikmelise Keskerakonna nimekirja ankrumees. Hääled meeskonnale ta toob. „Mu on lapsed juba suured, kuid nii igivana ma ka ei ole, et kõrvale jääda."
Võigemast kiidab, et on leitud uued erksad vedajad mehed Hans Liibek ja Väino Sassi, kes seisavad nimekirja eesotsas. Põlvkondade vahetus erakondades on loomulik. Mõistlik on vanemate kolleegide kõrval õppida ja kogemusi saada. „Meie alustamise ajal oli väljapääsmatu olukord, kellelgi ei olnud mingit riigivalitsemise kogemust."

Valimised ja valimised on erinevad
Võigemast teab, et pilk, millega valijad vaatasid kandidaate, valimisplatvorme ja erakondade programme kohalike valimiste aastatel 1989, 1993, 1996, 1999 ja 2002, erineb märgatavalt pilgust, millega valijad mõõdavad poliitikut 2005. aasta valimiste eel. Poliitik, kes ei taju neid küsimusi, millele valija praegu vastust tahab saada, on kaotaja.
„Oleme ühiskonnaga jõudnud sinnamaani, kus ei ole enam vaja midagi totaalselt reformida." Võigemasti sõnul ulatuvad meie kohaliku elu valupunktid üha enam peensustesse. Ta toob piltliku näite: inimesed ei küsi enam üldiselt, kas tänavaid asfalteeritakse, vaid nõudlikult: miks see auk seal üleüldse on, kui alles mõni aeg tagasi sama teed parandati?
15 aastat on oma töö teinud. Oleme saavutanud juba mingi taseme. Meid huvitab, et meie linnad ja külad paremad välja näeksid. Me tahame, et meie elu oleks sõbralikum, korrastatum ja turvalisem. „Elu on pigem normaalne, võrreldes aastatega 1990–1993, kui olin Rapla maavolikogu esimees ja kõik kulges kohutavalt kiires muutumises, kui tegutsemisraame tükati ei olnudki."
Võigemast meenutab ilmse mõnuga üht toonast seika, kui maavolikogu hommikusel istungil anti maavalitsusele käsk likvideerida kohalik Rapla sõjakomissariaat.
Mis ajaks see pidi likvideeritud olema? „Sama päeva lõunaks!"
Võigemast toob välja teise tegevuspõhimõtte meeskonnatöö järel: kõik positiivsed ideed on võimalik hea tahtmisega rakendada.

Tsentrismi levik ei pane imestama
Võigemast meenutab Keskerakonna asutajaliikmena erakondlikke algusaegu: tuliste vaidlustega koosolekuid, kus koos Mati Hindi, Rein Taagepera, Edgar Savisaare, Ignar Fjuki ja teiste autoriteetidega arutati loodava tsentristliku erakonna programmilisi seisukohti.
„Hea sõbra Aleksander Kurusoniga Kehtnast räägime vahel, et oleme neist emotsionaalsetest koosolekutest tänase päevani säilitanud rahvarinde aegse entusiasmi ja idealismi. Vahel tundub, et oleme Aleksandriga vist ainult kahekesi jäänud esindama sinisilmset idealismi poliitikas."
Võigemast arutleb, et elu meie riigis on paiguti täiesti kiivas. Riik on kohati jõuetu ja võimetu sekkuma ilmsetesse kahjulikesse protsessidesse. Selleni on viinud mitme valimisaja jooksul ellu viidud üliliberaalne majanduspoliitika, mida Keskerakond pole kunagi toetanud.
„Äärmusliku liberalismi realiseerimine venitab sotsiaalse spektri liiga laiaks," rõhutab Võigemast. „Elanikkonna osa, kel on tõsiseid majandusprobleeme, on ülearu suur. Eesti-sugune riik peaks pooldama sotsiaalsema turumajandusega ühiskonda, nagu see Põhjalas ennast õigustanud on."
Küsimusele endise tubli Rapla keskerakondlase Harri Õunapuu eraldumise kohta vastab Võigemast, et tsenter püüabki olla lai, mahutades enda alla nii reformimeelsed liberaalid kui ka sotsiaaldemokraatliku tiiva. „Harri valis veel liberaalsema tee."
Võigemast ise eelistab hoida neid kaht tiiba tasakaalus ühes erakonnas. „Liberaalne pool genereerib arenguideid ja majanduse edu. Sotsiaalne pool ei lase ära unustada, et kõik ei saa turumajanduses olla võrdselt edukad."
Niisama lihtne see Keskerakonna edu saladus ongi! Võigemast ise käsitleb ennast laia tsentri esindajana.

Iga noor peab oma tuleviku üle ise otsustama!
See on põhimõte, millega isa Jüri Võigemast on kodust oma elu elama saatnud kaks poega, Tarmo ja Priidu. Tarmo läks Soome õppima, leidis sealt naise ja elabki praegu meie sugulasrahva juures. Neil on kaks tütart.
Suvel abiellus noorem poeg Priit, kes selle sammuga lõpetas paljude eesti tüdrukute unistused seoses andeka ja populaarse noore näitlejaga. Priit Võigemast töötab Ugalas ja tema abikaasa on samuti tunnustatud näitleja Evelin Pang.
Poiste ema, Jüri abikaasa Heli töötab lasteaiapedagoogina, kes tehnikaülikoolis ehituseriala lõpetanud mehe sõnul on puhas humanitaarvaldkonna intellektuaal. „Emotsionaalseks tasakaaluks sellele, et mina olen füüsiku-analüütiku tüüp."
„Kaks last peres on tegelikult vähe," kahetseb isa Jüri. „Mul endal on õde ja vend, kellest ühel on kolm ja teisel neli last. Minul ei ole siin midagi uhkustada."
Poegi ei ole Jüri Võigemast tahtnud oma poliitilisse tegevusse kuidagi segada. Ja laste kaudu ei ole temani jõudnud tööalaseid ega maailmavaatelisi etteheiteid.
„Pikaaegse volikogu esimehe töö juures on ikka üht-teist kogunenud. Kuid see, mida mulle otse ei söandata öelda, jõuab aeg-ajalt minuni abikaasa kaudu. Küla teab ju kõike. Seda peab kohalik poliitik alati ja igal pool arvestama."

Nii hea inimene Võigemast nüüd ka ei ole ...
et ta kohe mitte kellegi kohta pahasti ei ütle. Intervjuu tegemise ajal on staazhikas Rapla vallavolikogu esimees 14. septembril eetris olnud ETV valimisfoorumi debatist ebameeldivalt üllatunud: „Ükski inimene pole iseenda upitamise nimel Raplale nii palju negatiivset reklaami teinud kui Taavi Veskimägi selles saates."
Valimisvõitlus jätkub tuure üles võttes. Ja Jüri Võigemast ei kavatse poliitikast kuhugi kaduda. „Hea meeskonna eest olen valmis alati tööd tegema, kas või veri ninast väljas."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)