Liberaliseerimine ehk eakate pügamine

ALEKSANDER REBEN,      31. oktoober 2001


Eesti juhtpoliitikute arvates pensionär täisväärtusliku inimese staatust ei vääri. Valitsev koalitsioon põeb tõsist poliitilist tõbe, mis ei luba pseudoliberaalidel vabaneda võltsliberalismist ja ühiskonda haaranud kriisist.

Kolmikliidu juhtkond jätkab eakate eest hoolitsemist ja nende abistamist juba rangelt teaduslikul alusel. Seda oli tunda konverentsil "Eakate avahooldus 2001", mis toimus 13.-15. septembril Tallinnas hotellis Central.

Pensionidest piinlik rääkida

Soome spetsialistid andsid konverentsil esinedes teada, et Helsingi linnaeelarvest läheb sotsiaalvajadustele ca 50% (Tallinnas kulub selleks 8 - 10%). Miinimumpension on 3500 marka ja seda ei maksustata. Keskmine pension on 5600 marka, mis saadakse puhtalt kätte: 5600 - 990 = 4610 marka, ehk 4610 x 2,63 = 12 124 eesti krooni, mis on meie keskmisest pensionist (1560 kr) suurem 12124 : 1560 = 7,77 korda.
Meie eakatele makstavast pensionist ei rääkinud ükski spetsialist, ju siis riigiametnikel oli midagi karta.

Võrdne sotsiaalne turvalisus kõigile

Ettekande vanuripoliitika alustest ja rakendamisest tegi Sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Eha Leppik. Ta väitis, et kindlustatutele on võimalik tagada võrdsed võimalused, sõltumata sissetuleku suurusest. Soovitan peaspetsialistile võrrelda ühe alampalga saaja (1600 krooni) ja ühe riigiametniku (17 000 krooni) sotsiaalse turvalisuse (heaolu) perspektiive. Nende sotsiaalkindlustuse potentsiaalide suhe on: 17000 : 1600 = 10,6 või enamgi, sest aastakoefitsientide suhe on sama. Ka võiks proua Leppik tutvuda minu artiklitega "Praegused vanurid peavad elama praegu" (Teataja, juuli-august 2001) ja "Vanaduspensionär ei peaks elatuma jääkidest" (Maaleht, 9.august 2001).

Avahooldus ei vasta eakate lootustele

Riigivõimude propageeritav idee - teha eakate ülalpidamine riigile odavamaks, ehk asendada institutsionaalne hooldus avahooldusega ja maksta vanuritele "pensioniks" ristitud elatusraha, mis on praktiliselt töötu vanuri nigel abiraha, endiselt jääkprintsiibil (jagada seda, mis jääb üle täisväärtuslike inimeste vajadustest) - ei vasta eakate lootustele ega sotsiaalkindlustuse miinimumstandardi nõuetele.
Miks võimuliidu juhtpoliitikud ei mõista või ei taha mõista, et me oleme ju kõik ühe ühiskonna - Eesti - liikmed?
Miks nende arvates ei vääri pensionär täisväärtusliku inimese staatust? Miks ei tõlgita eesti keelde Euroopa Nõukogu 1990. aasta sotsiaalkindlustuskoodeksit? Mida kardetakse?
Meil on sügav eetiline kriis. Valitsev koalitsioon põeb tõsist poliitilist tõbe, mis ei luba pseudoliberaalidel vabaneda võltsliberalismist ja ühiskonda haaranust kriisist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)