Eestlase ajalugu on üks suur müstika (16)

Jüri Kadak,      01. november 2006



Diagonaalliidust MRP-ni

Kui üleüldse keegi pärast Esimest maailmasõda iseseisvunud Euroopa riikide julgeoleku vastu huvi tundis, siis oli selleks Suurbritannia, kes XX sajandi 20-ndate aastate algul käis välja idee, et Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel peaks asuma Läänemerest Musta mereni ulatuv föderatsioon või konföderatsioon, mis oleks ise võimeline ennast kaitsma. Sellele seitsmest riigist (Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tshehhoslovakkia, Rumeenia) koosnevale ühendusele oli leitud isegi nimi – Diagonaalliit. Ent Diagonaalliidust ei saanud asja asjaosaliste endi preililike kapriiside ja samuti prantslaste lühinägelikkuse tõttu (nood asusid hoopis looma Väike- (Balkani) Entente'i, mis polnud tõsiselt võetav kaitseliit. Pariisis loodud ja Genfis asuv Rahvasteliit tegeles kõige muuga, mitte aga sisseprojekteeritud konflikti kõrvaldamisega. See, millal kirjutatakse alla Molotovi–Ribbentropi pakt (MRP) ükskõik millise nime all ja ükskõik kelle algatusel, oli puht ajaküsimus.

Stalini gambiit

Ilmselt on asjatundjatele pakkunud imetlust, kuidas Stalin kõige otsesemas mõttes vaseliinita tegi ära nii lääneriikidele kui ka Saksamaale. See seisnes tõelises poliitilises simultaanis brittide, prantslaste ja sakslastega. Kõigepealt, mängides esimesel laual, meelitas Stalin Prantsusmaa ja Suurbritannia 1939. a. suvel läbirääkimiste laua taha, kus kauples neilt välja allkirjad, et kui Balti riike ohustab Saksa agressioon, siis luuakse neis kolmes riigis ühised sõjaväebaasid.
Seejärel vahetas Stalin lauda ja mängis sakslastega partii, mis on ajalukku läinud MRP-na. Veinikaupmees Joachim von Ribbentrop saabus Moskvasse, ilma et oleks „kodutööd" teinud, ega pannud lepingu lisaprotokolle alla kirjutades tähele, et Jossif Vissarionovitsh oli mõjusfääride eraldusjoone Poolas märkinud Kerzoni liinile – samale eraldusjoonele, mille Briti välisminister lord Kerzon oli 1920. a. tõmmanud Poola ja Nõukogude Venemaa vaheliseks piiriks.
Nüüd polnud brittidel erilist põhjust kuulutada NSV Liidule sõda, kui selle väed sisenesid 17. septembril 1939 Poolasse, ja kaks nädalat hiljem nõudis Moskva Balti riikidelt baasidelepingut.
Viimasel ajal on kirjutatud, et kuu aega hiljem olevat Moskva mänginud veel ühe partii, kuid nüüd jälle brittide ja prantslastega – Saksamaale ärategemiseks. Selleks oli Vene strateegidel vaja Soomet, Lõuna-Rootsit, Bulgaariat ja Musta mere väinu. Igatahes 1939. ja 1940. a. Londoni ja Pariisi ajalehtedes need Moskva aktsioonid erilist kajastamist ja kriitikat ei sisaldanud.
Poolakad aga ei olnud ikka veel õppinud ajaloost. 26. jaanuaril 1939 vestluses Ribbentropiga ei varjanud Poola välisminister Jozef Beck seda, et Poola pretendeerib Ukrainale ja pääsule Musta mereni. Teadaolevalt olevat „sõber Joachim" sellepeale patsutanud Beckile õlale ja toetanud seda ideed juhul, kui Saksamaale tagastataks „Poola koridor".

Järjekordne kambakas

Kui eelpoolnimetatud seitsmik ehk Diagonaalliit oleks poliitilist ja kaitsealast koostööd tõsiselt võtnud, siis oleks Teine maailmasõda võinud toimumata jääda või kujuneda hoopis teistsuguseks. Kui lähtuda venelaste endi 1939. a. strateegilistest uuringutest, mis asuvad nende kaitseministeeriumi arhiiviriiulitel, oli nende arvestuste kohaselt selle seitsmiku mobilisatsioonipotentsiaal 4,625 miljonit meest ehk 103 diviisi, 15 989 suurtükisüsteemi, 1591 tanki, 3391 lahingulennukit. Seda sõjalist võimsust ületas tookord ainult NSVL oma tankide ja lahinglennukite arvult. Kuid teatavasti oli rünnakuks tookord vaja vähemalt kolmekordset ülekaalu, mis Moskval aga puudus.
Samal ajal, kui brittide ja prantslaste „idapoliitika" sai järjekordse koolipoisi-kahe, diskuteerisid Balti riikide poliitikud selle üle, kuhu vangerdada oma riigivankrid. „Strateegid" Balodis Lätis ja Laidoner Eestis valetasid oma ohvitserkonnale ja arutasid isekeskis, millistesse tallidesse paigutada marssal Voroshilovi kingitud hobused, kui venelased olid lõpetamas ettevalmistusi, et ükshaaval annekteerida Balti riigid, kes ilmselt ei mõistnud saabuvat lõpulahendit – matti. Viimane oli Stalini järjekordne partii.

Järgneb


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)