Eesti valitsuse võlg jõudmas 14,2 miljardi kroonini

Valitsus ei väsi rõhutamast, kui edukalt on suudetud valitsuskulusid kokku hoida ehk, moodsas keeles, „on parandatud eelarvepositsiooni".

Valitsus tulgu Toompealt alla ja vaadaku, mis Eestis tegelikult toimub! Vaevalt et enam kui sajatuhandesel töötute armeel „parandatud eelarvepositsioon" elu eriti kergemaks teeb või see teema neile üldse korda läheb, sest nad peavad igapäevast rasket võitlust ellujäämise nimel. Peaminister Ansip mainis kord, et kui see, mis Eesti majanduses hetkel aset leiab, on majanduskriis, siis sellises majanduskriisis tema elada tahtvatki. Ansip ei peaks selliste asjadega kelkima televisioonis, raadios ja ajalehes. Ta mingu töötute sekka, supiköökidesse, varjupaikadesse ja kodutute öömajadesse, öeldes oma mõtted seal otse välja. Kui vapraks jääb seda tehes endine Tartu linnapea, kes on pidanud läbi ajama 80 000-kroonise kuupalgaga?

Kokkusurutud ja tühjaksimetud majanduse päästjaks loodetava euro mõjud selguvad alles mitu aastat pärast selle kasutuselevõttu, siis, kui osa töötuid on sattunud heitunute sekka või, teisisõnu, neist on kujunenud asotsiaalsed isikud, kellest korralikke tööinimesi enam ei saagi.

Valitsus muudaks omavalitsused oma puudliteks

Selleks, mida kohalikele omavalitsustele on kohustusteks pandud, on nende rahastamine selgesti ebapiisav. Peaaegu kõik omavalitsused saavad täiendavat rahastust tasandusfondist, sest nende tulubaas ei ole piisav neile pandud ülesannete täitmiseks.

2009. aasta tulemuste põhjal eraldas valitsus täiendavat raha 44 omavalitsusele. See ei ole märk valitsuse heatahtlikkusest, vaid selge tõend linnade ja valdade katastroofilisest olukorrast.

Kui soovid koolimajale uut katust või spordihoonele uusi aknaid, peab omavalitsusinimene seljakoti selga ja mütsi näppu võtma ning rahandusminister Ligi ust kraapima minema: ehk saab kurja mõisnikuhärra käest ka oma rahvale piskut...

Lääne-Euroopas ja eriti veel Põhjamaades peetakse iseenesestmõistetavaks kohalike omavalitsuste võimalikult suurt iseseisvust ja otsustusvabadust. Kes tunneb kohalikke olusid paremini, kui mitte kohalik võim ise? Kui inimesel on  probleem, ei jookse ta mitte riigivõimu juurde, vaid valla- või linnavalitsusse. Millegipärast on valitsus võtnud endale lühinägeliku sihi kohalik elu hävitada ja kogu võim Toompeale, eelkõige Stenbocki majja koondada.

Keskvalitsus laenab mõnuga, jättes omavalitsused rahanälga

Rääkides laenamisest, tuleks eelkõige vaadata Rahandusministeeriumi andmeid (vt graafik 1).

Graafik 1. Võlakoormuse areng (% SKP-st)

Graafikust joonistub selgelt välja trend, kus alates 2008. aastast on hakanud suurenema keskvalitsuse võlakoormus, kusjuures omavalitsuste laenud on jäänud sisuliselt samale tasemele. Kui 2008. aastal oli keskvalitsuse võlg 4,1 miljardit krooni, siis 2010. aastal prognoositakse võla kasvu juba 14,2 miljardile kroonile (vt tabel 1).

Tabel 1. Valitsussektori võlakoormus 2007-2010 (mln krooni, % SKP-st)

Ehk siis keskvalitsuse võlakoormus on suurenenud tervelt kolm ja pool korda! Ainuüksi viimase aastaga kasvab laenukoormus 6 miljardit krooni. Seega on keskvalitsuse poolt kohatu väita,  et Tallinna laenukoormuse kasv 124 miljoni krooni võrra on see, mis euro tuleku ohtu seab.

On tekkinud tõeliselt absurdne olukord, kus Vabariigi Valitsus laenab oma kulude katteks miljardeid, samas kärpides kohalike omavalitsuste eelarveid ja keelates neil investeeringuteks laenu võtta.

Kui veel juurde lisada, et Tallinna eelarve on planeeritud tasakaalus, riigieelarve aga defitsiidiga 5,6 miljardit krooni,  peaks keskvalitsus piinlikkusest vaikima.

Kumb on olulisem: euro või Eesti riigi allesjäämine?

Kui iga õige eestlane, nagu minagi, oleks sellise küsimuse esitamise peale sügavalt solvunud, siis Ansip ei vaevu isegi küsima. Tema läheb õhtul magama ja hommikul ärkab, peas vaid üksainus mõte - euro. Maksku mis maksab, peale eurot tulgu või veeuputus!

Eurokriteeriumide täitmine on üks asi. Sama oluline on ka riigieelarve jätkusuutlikkus, mis aitab riiki säilitada. Maksejõuetu riik kaotab kiiresti sõltumatuse ja iseseisvuse.

Viimasel ajal on hakatud rääkima tööpuudusest ja selle seosest meie riigi arenguga ning ka sellega, kas meie tööpuuduse tase mõjutab eurole üleminekut. Ei tahaks ennustada, mida arvavad Brüsseli otsustajad, kuid majanduse seisu kajastab tööpuudus kohe kindlasti.

Keskvalitsuse eelarve puhul on olulised ka kriteeriumide saavutamiseks tehtud otsused. Kindlasti ei kuulu positiivsete näidete hulka Eesti Telekomi aktsiate müük, ei eelarve täitmise ega ka maksude laekumise seisukohalt. Sai ju Telekomi aktsiaid müüa vaid ühe korra. Järgmisel aastal seda enam teha ei saa.

Veel kummalisem on skeemitamine laenudega. Meenutame, kuidas valitsus andis riigiettevõttele AS Tallinna Sadam 800 miljonit krooni laenu, et ise seejärel sama raha sadamast dividendidena välja võtta. Kusjuures antud laenuraha oli ju Ansipi valitsuse poolt laenatud (vt. tabel 1).

Sisuliselt sama skeemi kasutati ka skandaalse Eleringi 3,2-miljardise tehingu puhul. Siin aga oli laenuvõtjaks riigile kuuluv aktsiaselts, laenuga tasudes teisele riigi aktsiaseltsile (Eesti Energia), mis omakorda kohustati riigile eelarvepositsiooni parandamiseks taas dividende maksma. Ükskõik kui nutikaks neid skeeme nimetada, jätkusuutlikud ei ole nad kohe kindlasti mitte. Pealegi, kogu kaval mäng käib tavalise maksumaksja kulul ja arvel.

Riigieelarve defitsiit, laenukoormuse kasv, trikitamised aktsiatega ja riigiettevõtete laenudega näitavad selgelt, kui kaugel on „parandatud eelarvepositsioon" usaldusväärsest tasakaalust.

Topeltstandardid Tallinna suhtes

Tallinna puhul väidab valitsus, et refinantseerimiseks ja euroinvesteeringute kaasfinantseerimiseks ei saa lubada laenu võtta, sest Tallinnale lubatud 60-protsendine laenukoormus on juba täis. Seda seetõttu, et ka avaliku ja erasektori partnerlusprojektid (PPP-projektid) tuleb laenukoormusse sisse arvestada.

Aga mida väidab valitsus eurole ülemineku kriteeriumide täitmiseks Euroopale? Loomulikult seda, et PPP-projekte eelarve defitsiidi arvestusse lugeda ei saa. Vaadates Eurostati euroindikaatorite andmeid (seisuga 22. oktoober 2009) ongi valitsuse ettepanekuga vastavad muudatused aruannetesse sisse viidud. Toon viite, et igaüks saaks esitatud väite paikapidavust ise kontrollida („Eurostat news release, Euroindicators 149/2009, October 22, 2009").

Keskvalitsuse suhtumist omavalitsustesse näitab ilmekalt Rahandusministeeriumi prognoos puhastulude kohta 2010. aastal. Kui keskvalitsuse tasandil prognoositakse puhastulude kasvuks 0,3 protsenti, siis omavalitsustele prognoositakse 3,4-protsendist tulude langust. Kui see ei ole teadlik omavalitsuste pitsitamine ja neile koha kättenäitamine, siis mis see on?

Nimetagem seda tantsuks Tallinna ümber, eesmärgiga näidata ennast heas valguses ja kõikides hädades süüdistada pealinna ning maailma majanduskriisi. Väikese vahemärkusena siiski - meie majanduslangus oli eelmisel aastal ligi 15%, mis on mitu korda üle Euroopa keskmise. Me ei ole viie esimese hulgas, nagu Ansip lubas, vaid viie tagumise seas. Tegelikult, lausa eelviimased. Jah, Lätis on veel hullem, kuid miks see peaks meid lohutama?

Siit küsimus: miks see on nii? Loogika ütleb, et „õhukese riigi" poliitiline kurss on vale. On kapteneid, kes suudavad laeva ohutult sadamasse juhtida, hoolimata möllavast tormist, kuid Eesti puhul saame paraku rääkida kaptenist, kes ei hooli ei oma laevast ega ka selle reisijatest. Mitukümmend tuhat noort ja elujõulist eestlast on aru saanud, et see laev on põhjamineku äärel ning nad on alustamas uut elu väljaspool kodumaad.

Kas sellisest Eestist me 1980-ndate lõpus unistasimegi?

KALEV KALLO, Riigikogu liige

[[esiletõste]   KALEV KALLO: On tõeliselt absurdne olukord, kus valitsus laenab oma kulude katteks miljardeid, samas kärpides kohalike omavalitsuste eelarveid ja keelates neil investeeringuteks laenu võtta.

Jaga |