Kahtlen kõiges ja tahan kõike teada

Tädi Maali Peipsi äärest,      20. juuni 2007


Kahtlen kõiges, mis toimub meiega ja meie ümber. Uudishimu ei anna asu ja tahtmine teada saada on suur. Kui eelmise sajandi 50–60-ndatel oli nõukogude võim täies hiigluses, saime meie ümber toimuvast tõsisemaid teateid Ameerika Hääle vahendusel. Vaatamata urisevatele „segamisraadiotele" õnnestus kuulda seikadest, millest ei kirjutanud ajakirjandus ega julgenud keegi rääkida.

Kõike seda teades julgen praegu kahelda meie ümber toimuvas. Jutt käib aprillis toimunud venelaste-eestlaste konfliktist, mille algatajateks on ametlikult tituleeritud venelased ja nende hõimuvennad Moskvas. Ehk käib väikesel Eesti-nimelisel maalapil meie valitsusjuhtide osalusel ning eestlasi ja venelasi ära kasutades hoopiski suurriikide vaheline murumäng (USA versus Euroopa Liit)? Eesmärgiks näidata kogu maailmale, et väikeriigil on suure naabri kõrval võimatu iseseisvust hoida.

Et rahval on ajaloost võtta küllaga fakte okupeerimiste kohta, on konflikti usutavus sajaprotsendiline.. Lääs saab näidata, kuidas ta kaitseb väikeriike.. Võib-olla oleks tal siis kuhjaga õigustusi rajada näiteks Juminda poolsaarele sõjaväebaase? Tule taevas appi! – ega's maikuus põhjuseta saabunud Tallinna vetesse lennukikandja?

Meenutame, kuidas algas Pronkssõduri epopöa. Venelased käisid aastaid mälestusmärgi juures austust avaldamas, ja mingit konflikti ei olnud. Siis aga tulid nad vene lippudega ja eestlased omadega. Arenes vaidlus: kellel on suurem õigus Eesti pinnal tähtpäevade puhul lippe lehvitada ja millise riigi omi? Tuli pandi tuha alla hõõgvele ja kõik kulges sündmuste pingsamas muutumise suunas.

Rein Veidemann arutleb 2. juuni Postimehes: „Eestlased on siiski kohanev/kohanduv rahvas. Integratsioonipoliitikat tulekski käsitleda kohanemis/kohandumisstrateegiana. Et selle ideoloogiline alus on siiani olnud kas välisilmale mõeldud Potjomkini küla või assimilatsioon ning see on võimaldanud ka suuremõõdulisi poliitilisi manipulatsioone, mille keskmesse sattuski üks õnnetu pronkskuju, kelle üle inimese ja erakonna kinnisidee teostamise käigus vormistati eestlaste ja Eestis elava vene kogukonna konflikti sümbol."

„Kommarid ahju"-eestvedaja Juku-Kalle Raid ajas koos teistega ahju Andrus Ansipit, aga Reformierakond noppis (Lääne tarkade soovitusel) valimiskampaaniaks pronkskuju. Õigesti tegi, sest poolthääli tuli kui loogu. Tagatipuks peab rahvas Ansipit rahvuskangelaseks, kelle eestvedamisel on nüüd 80–90% meist nõus kasvõi enesetappu sooritama, sest tal on 22000 häält. Kui teada, et ka Stalinil ja Hitleril oli meeletu toetus, kahtlen, kas ei kordu meilgi väga kauges tulevikus silmade avanemine.

Arvan, et Ansip on teinud suurt karjääri ilmselt käsikäes presidendiga. Kui meie president kohtub Ameerika presidendiga, on pärast pronksiööd kaks võimalust: kas talle antakse auraha tehtu eest või suurt raha Eestis toimunud purustuste likvideerimiseks. Vestluste käigus aga mainitakse möödaminnes, et Eestil on tark Ansip kusagile Euroopasse lähetada – ta lahendas eesti-vene konflikti räpakalt. Sellest saame peagi teada.

Vanem põlvkond manab silme ette kolme riigimehe (Churchill, Roosevelt, Stalin) kohtumise Jaltas, kus olid esindatud ainult suurriigid. Nüüd olid jälle suurriikide tegutsemised, aga meie meeste aktiivsel osavõtul. Tähendab, oleme välispoliitikas kaasarääkijaks muutunud – tulevikus ei saa öelda, et tehti Eesti seljataga.

Arusaamatuks jääb Keskerakonna ja tema liidri vastane kampaania – paljude inimeste (isegi laste) osalusel korraldatud temavastasuse hääletamine, kuigi Ansip oma intervjuus tunnistab, et Savisaar ei teadnud, mida pronkskujuga tehakse.

Kui Reformierakonnal õnnestub opositsioon hävitada, on Eestis selle partei diktatuur kehtestatud. Üheparteisüsteemi all oleme lähiminevikus elanud. Mõjusamad võimuteostamisinstantsid on juba reformikate käes: kohtuvõim, ringhääling, trükiajakirjandus jne.

Kui õnnestub Tallinnas võim enda kätte saada, on reformikatel asi tehtud – võim käes ja rahvuskangelane riiki juhtimas. Oleme osa väiksest rahvast, kelle peades valitseb virvarr. Kas on õigustatud arvamushääled, mis ennustavad meile terrorismi, üheparteisüsteemi, rikaste veelgi rikkamaks tegemist ja vaeste vaesustumise süvenemist?

Paljud inimesed tahavad seda riigiisadelt teada saada, kuid kardavad küsida ja avalikult arutleda. Juhan Kivirähk sai mõttevabaduse – ja teenis oma uidete pärast vastulöögi meedialt. Rahvas tahab teada, mida tema valitud tegelased on teinud, missugune on tõepärane info sündmuste algatajatest, niiditõmbajatest ja konflikti teostajatest. Kunagi saame seda teada niikuinii, sest suurriiklikud manipulatsioonid on olnud meie ajaloo mustriks.

(Toimetusel on autor teada, kuid, kartes Reformierakonna ja reformierakondliku meedia repressioone, ei söanda ta oma nime avaldada.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)