Arenevast elust enesest

KAIE TÄHE,      16. mai 2007


Kõigil kaasaegseil on meeles rahareform, milles sai igaüks meist algkapitaliks 150 krooni. Üsna lühikese ajaga oleme jõudnud siiamaani, et ühed elavad, käsi kullas, kuid teised saavad kuidagimoodi veel hakkama ja kolmandad on jäänud hoopis allapoole vaesuspiiri. Miks küll nii?

Aastate jooksul pole elu mitte sugugi paranenud, pigem on halvenenud. Aga ikka lootsime, et 15 aastaga kaovad kõigi ühiskonnakihtide kohalt ära mustad murepilved ja saabub suur „valge laev"?

Mida kaugemale pealinnast, seda kallimaks muutuvad kaubad. Mõni kuu tagasi maksis saiapäts meil keskmiselt 3–4 krooni, nüüd maksab 10 krooni, seega kilohind on umbes 30 krooni. Päts musta leiba maksis 5.30, nüüd 9.80. Küttepuude hind on aastaga tõusnud 30 protsenti. Kui eelmisel kütteperioodil anti ühistute elanikele kaugküttekompensatsiooni, siis sellel seda riik enam ei teinud.
Linnades on paremad palgad, mistõttu inimesed saavad ühe tööaasta eest juurde ühe aasta pensionistaazhi, kuid siin peab töötama kolm aastat, et üks staazhiaasta kokku koguda.

Võrreldes näiteks Tartuga on sealihakilo Tõrvas 20 krooni kallim.
Puuetega inimesed saavad ravimitoetust 240–640 krooni. Kuid ravimite hinnad kerkivad igal aastal kohutava kiirusega, ent toetust pole aastaid tõstetud.

Koduselav pensionär peab hakkama saama keskmiselt 3000 krooniga kuus, samal ajal kui koht hooldekodus maksab 7000–15000 krooni kuus. Mis kõige hullem – eurosaadikud ei ela ära 250 000 kroonigagi kuus.

Need on vaid mõned faktid elust enesest.

Huvitav oleks teada, kus on meie tarbijakaitse? Kelle huve tema kaitseb ja kas tema pilk ka ääremaale ulatub? Huvitav oleks teada sedagi, kustkohast telereporterid leiavad neid rikkaid pensionäre, kes eluga hästi toime tulevad? Sooviksime meiegi, ääremaalased, nendega kohtuda.

Oleme südamest tänulikud härra Edgar Savisaarele, kelle oskusliku juhtimise tõttu on praegugi veel saunanurgas mõni „laulva revolutsiooni" aegne talongiseep. Kahjuks hakkab, kurb küll, otsa saama talongidega saadud voodipesu. Uut enam osta ei jõua, põhku ka pole enam kusagilt küljealuseks võtta.

Praegune pensionitõus ei korva isegi kasvanud kulutusi ravimitele ja kesisele ninaesisele, rääkimata sellest, et pensionär tahaks kasvõi kordki aastas teatrisse või kontserdile minna.

Hullemaks aga paistab veel minevat. Nelja aasta pärast tõuseb pension valitsuse programmi kohaselt 6000 kroonini, aga millised on tolleks ajaks toidu- ja tarbekaupade ning ravimite hinnad?

Tule taevas appi – ei julgegi tänasest kaugemale mõelda!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)