Millal kaovad „paljulapselised“?

AGO TEDER,      14. september 2005


Loen ajalehti ning tõden, et ENSV genotsiidiaja sõnavara ei taandu Eesti Vabariigi pressist. Teatavasti oli ENSV ajal üheks ajuloputuse vahendiks mõistete äravahetamine ning rahvas hulgas väljakujunenud mõtlemisviisi (mõiste = mõtlemise algühik) hävitamine.
Juba 1940. aastal ilmusid keelatud „härra" ja „proua" asemele „seltsimehed" ja „seltsilised" (naisisikud), peagi asendati mõiste "isamaa" (suure ja laia) „kodumaaga". „Perekond", s.o vanemate ja laste kooselu vorm, asendati ebamäärase ja avarat kooslust tähistava „peretamisega" (kolhoosipered, komsomolipered, tööpered, vennalike rahvaste pere jt).
Tähelepanuväärne oli, et peagi kadus siiani perekondade viljakust tunnustanud „lasterikkus", mille asemele toodi vene keelest tõlgitud „paljulapseline" (mnogodetnaja). Sõna „palju" võimaldas lisada tollele nähtusele alavääristava mõttekujundi „paljunemisest" (loomariigis).
Tublidele (iibepuudega) „ülesehitajatele hakati vastu seadma laisku „paljulapselisi", tüütuid „paljunejaid", "kiirpaljunejaid", „meeleheitlikke paljunejaid" (Gustav Naan), "lõdva püksikummiga naisi" ja" asotsiaalseid" tüüpe.
Tõrjuv hoiak "paljulapselistesse" oli tookord mõistetav – ENSV ei vajanud perekonnatüüpi, kus reprodutseeriti nii suurel hulgal eestlasi, (20% lasterikastes perekondades kasvasid ligi pooled eesti lapsed), sest nad olid piduriks maa ümberrahvastamisele. 1938. aastal oli Eestis 80 000, 1989. aastal 600 000 venekeelset elanikku.
Eesti põhiseaduses taastati 1992. aastal mõiste „lasterikkus", ning Eesti Vabariigi seadusloome ei tunne "paljulapselisi". Miskipärast tunneb neid ja kasutab toda värdterminit edasi aga eestikeelne meedia (näiteks Eesti Päevaleht 9. nov, 10. nov, 13. nov 2004. a ja 13. jaan, 25. jaan 2005. a), poliitikud ning mõni „asjatundja". Nende perekondade elust jagatakse avalikkusele ikka vaid negatiivset teavet, kui aga on juttu kurjategijast, lisatakse tema perekonnaseis ainult "paljulapselisena".
Mullu ilmus ajakirjas Eesti Naine mõtlema panev lugu, kus selgitati lasterikkuse ohtlikkust: (väljasurev?) ühiskond mõistvat (talub?) veel kolmandaid lapsi, aga neljandad jne lapsed (neid on 8% Eesti aasta sündides) lisavat perekonda juba „grammi kiiksu" ja annuse „asotsiaalsust"!?
Adekvaatse, inimväärse suhtumise taastamine ühiskonna sellesse osasse, kus veel lapsed on põhiväärtuseks, sõltub paljuski meediast. Ka tänases Eestis on meedial, eriti ETV-l ja ER-l „kollektiivse propagandisti, agitaatori ja organisaatori" funktsioon.
Säilinud lasterikkuse näol on aga tegemist veel meie oludes erilise demograafilise fenomeniga, rahvusesäästliku elulaadiga, mis on aidanud ja loodetavasti veel mõnda aega aitab meil edasi eksisteerida.
Ennekõike aga küsime, miks eestikeelse meedia sõnavara ei ole veel kooskõlas põhiseaduse mõistetega? Ei nimetata ju eestikeelses meedias ühtki prominenti enam „seltsimeheks"? Kas eestivaenulik „paljulapseline" ei peaks olema meediast kadunud koos „seltsimeestega", kes selle kunagi maale tõid ja juurutasid?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)