Reformid või reformifraseoloogia?

ANTS METSLA,      11. aprill 2007


Inimesed kõnelevad ja mõtlevad enamasti nii nagu ideologiseeritud ajakirjandus neile ette söödab. Seda on kujukalt näidanud kahed viimased valimised: kes valis uue presidendi moodsama ilmavaate, kaelasideme või abikaasa pärast; kes ei salli Keskerakonda seepärast, et Edgar Savisaar oma „väikeste tigedate silmadega" (ühe mu kolleegist kalamehe arvamus) olevat hirmus võimuusurpaator.

Õigupoolest ei olnud viimastel valimistel mingit seaduspärasust: rahvas tahtis vasakpoolseid, sotsiaalseid muudatusi, aga sai ainult sellekohase fraseoloogia. Suurettevõtjate ja finantsoligarhide parteid ei hakka ju ometi teostama sotsiaalseid reforme!

Keskerakond, tunnistagem kibedat tõtt, on varastatud puupaljaks. Tavalisest „lehmakauplemisest" olla sündinud kõigi aegade parim valitsuslepe! Viimase on paljud asjatundjad tunnistanud sisutühjaks.

Ainsatki reformi selles koalitsioonilepingus ei ole. Näib, et „arhitektidel" on ees olnud kunagine NLKP programm: „tõsta", „seada", „jälgida" jne.
Aktiva poolele võib siiski panna vanemapalga pikendamise nelja kuu võrra (mitte aga selle suuruse ebaõiglaste kääride nihutamise), mõningased peresoodustused, tasuta söögi keskkooliõpilastele, esialgse 400-kroonise pensionitõusu ning veel mõnda nipet-näpet ja ekstravagantsust (näiteks: kõik 6. klassi lapsed ujuma!).

Aga reformid? Kosmeetiliste parandustega perepoliitikas võib küll juuksekarva võrra pikendada väljasureva rahva kestvust sündivuse poolelt – just sellega lubas peaminister „Foorumis" lahendada iibeprobleemi –, aga kuidas peatada (või kas üldse peatada?) rahva varasuremist, sellele me lepingust vastust ei leia. Härrad uued isandad, öelge, kui palju maainimesi saab veel tõelist arstiabi Tshehhovi „Palat nr 6" meenutavais hooldushaiglais (hea, et muidugi üldse neid veel on) või kui palju ettevõtjast perearst saab patsiente saata tomograafiasse, ilma et ta rahakott tühjaks ei saa? Kas meditsiini reformimiseks on vaja uusi ehmatavaid näiteid ajakirjanduses, soovitavalt mõne prominendi sulest, või on vaja uut inimarengu aruannet ja väärtuskonverentsi?

Lisaks arstiabireformi teostamisele peame mingilgi määral peatama tööjõu väljarände, korrastama anarhilise haridussüsteemi, toetama tudengeid, varustama koolid lõpuks ometi nüüdisaegsete õppekavadega, väärtustama õpetajat keskmisest kõrgema palgaga, teostama lõpuks pensioni- ja omavalitsusreformi. Lugeja väsib, kui seda loetelu jätkata.

Seda kõike koalitsioonilepingus ei ole. Võimalik, et kui uus valitsus saab üle oma õitseajast – aga mis muud see lehtedes ja teleekraanil üksteisele igavesti meeldidatahtmine ja rahvale mee moka peale määrimine on –, siis tegelik tööleasumine sünnitab ka mõne muna. Aga see ei peaks olema kuldmuna imekanast, mis valitsejal kuulukse kusagil peidus olevat.

Kas uus valitsus on valinud reformid või fraseoloogia?
Peaaegu et tudengirahva „omal" ministril Tõnis Lukasel on võimalik näidata, kui tõsine oli IRL-i valimiseelne mastaapne haridusprogramm, kus üliõpilastele lubati nii toetust kui ka stardikapitali.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)