Kas tahate, et moslemid õpetaksid Eestit elama oma näo järgi?

Dimitri Klenski,      05. mai 2004


Avalik pöördumine Riigikogu, presidendi ja valitsuse poole

Sündmused Iraagis näitavad, et aasta tagasi maailmale serveeritud selle maa ja rahva vabastamine diktaatorlikust rezhiimist oli tegelikult algusest peale triviaalne koloniaalsõda. Üldsusele räägiti oletatavast kurjast, mis ohustab teisi Lähis-Ida rahvaid ning kogu Lääne maailma eksistentsi.
Kohe hakkasid meie poliitiline eliit ning massimeedia meelsasti propageerima Iraagi-vastast sõda. Oma alandlikkusega demonstreerisid need sõja initsiaatorite silmis lojaalsust ja teenisid plusspunkte, et Eesti saaks kindla peale NATO liikmeks. Aasta tagasi toimus kurikuulsa Vilniuse kümne kandidaatriigi avalik toetus agressoritele seadusevastaselt, Eesti president ja Riigikogu olid lihtsalt fakti ette pandud, neilt ei küsitud isegi arvamust. Eesti poliitiline eliit kinnitas sellega, et on manipuleeritav ega ole iseseisev, lastes end petta ja pettes viimase aasta jooksul kogu rahvast, nimelt selles, et Eesti osalemine Iraagi okupatsioonis olevat tsiviliseeritud maailma päästmine surmaohust.
Tegelikult okupeeriti suveräänne riik labaselt banaalsete eesmärkidega – Iraagi nafta röövellik väljavedu ning USA sisepoliitilise ja majandusliku täbara olukorra parendamine. Viimane osutus suurriigi musklite demonstreerimiseks ja lõppkokkuvõttes avantüüriks, nagu seda omal ajal oli Hitleri paranoiline tahe allutada ühele rahvale kogu maailm.
USA praegune tegevus Iraagis viib maailma katastroofini. Just nii juhtubki, kui teised maailma rahvad ei nõua võõrjõudude väljaviimist Iraagist. Eesti poliitikud (ja tahaks loota, et ka vastikult, häbelikult vaikiv üldsus) peaksid ausalt tunnistama, et Iraagi sõda ei erine sisuliselt Nõukogude Liidu sõjast Afganistani vastu, USA sõjast Vietnami vastu jne. On ju selgemast selgem, et praegune sõda Iraagi vastu on samalaadne kui Kuveidi vallutamine Iraagi poolt.
Või mille poolest omaaegne nõukogude vägede Eesti okupeerimine erineb tänasest Iraagi okupeerimisest? Ja üldse: mida Eesti Iraaki ära kaotas? Isegi kui küüniliselt ja amoraalselt küsida, mida me vastu saime, siis vastus on lihtne – rahvas ei saanud midagi peale ühe puusärgi ja häbitunde.
Ettekääne Iraagi vallutamiseks oli keemiarelv, mida ei leitud, ja ega enam leitagi, nagu tunnistavad ameeriklased ise.
Blufiti ka süüdistusega, nagu teinuks Iraagi juht koostööd Al-Quaeda ja bin Ladeniga, keda Saddam Hussein tegelikult ei lasknud Iraagi ligigi. Täna on Iraak maailma terrorismikolle, siia on koondunud igat sorti terroriste, kes ohustavad USAd ja Euroopat. Rahu asemel selles piirkonnas on just nüüd seal kõige plahvatuslikum maailma regioon, mis üha reaalsemalt hakkab ohustama Lääne tsivilisatsiooni.
Kõike seda nägid ette kaine mõistusega inimesed, kes ei arva, et jõud on poliitika ainus argument. Juba aasta kestvad Jaan Kaplinski üleskutsed mõista hukka Iraagi sõda ja Eesti osalus selles on jäänud laiale üldsusele teadmatuks. Tallinna vene keelt kõnelevate koolinoorte avalikus väljaastumises USA saatkonna ees Iraagi sõja vastu taheti näha ainult huligaanitsemist ja Moskva-meelset viiendat kolonni.
Ka Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa hoiatasid USAd ja tema liitlasi. Kuid aasta tagasi meie publitsistid naeruvääristasid neid. Kuigi täna toonased ülbitsejad ei taha, et keegi neile meelde tuletaks, kuidas nad õpetasid ja süüdistasid Euroopa poliitika grand'e arguses.
Iraagi-vastases sõjas on veel üks väga tähtis tahk – kõlbeline. Tuleb kristlikult vastata küsimusele: kas militaarse jõu kasutamine on tsiviliseeritud maailmas õigluse tagatis, kas õiglus Lääne maailma arusaama järgi ja läänelik demokraatia on ilmtingimata õiglus? Kas meile meeldiks, kui moslemite maailm kord tugevaks saaks ja Eestit samal viisil õpetama ja õnnistama tuleks, nagu tehakse seda täna Iraagis?
Just sellepärast (ja mitte ainult kartusest, et Tallinnas toimub kättemaksuks terroriakt) pöördun Eesti poliitilise eliidi poole nõudega tuua koheselt Iraagist koju meie sõdurid ning mõista hukka Iraagi probleemi lahendamine sõjalisel teel.

14. aprill 2004

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)