Enam ei saa vaiki olla

V. Kõrv,      28. jaanuar 2004


"Terviseleht" ei väsi kirjutamast stressist ja depressioonist, kuid leidub inimesi, kes süüdimatult stressi tekitavad.
Toon näiteid.
Jõulud lähenesid. Kõik valmistusid rõõmsa õhinaga pühadeks, kuid armsa naeratava näoga noor minister leidis just paraja aja teatada teleekraanilt üüri piirmäära kaotamise kavatsusest. Omanikud nõudvat seda. Ilus "jõulukink" küll sundüürnikele, kes on praegu teadagi vaesemad ja vanemad inimesed, valdavalt eestlased.
Palju on nende hulgas ka represseerituid nagu minagi. Vabanesin Siberist 1956. aastal. Selleaegne Tallinna Elamuvalitsuse juhataja Grauberg ütles mulle: "Meil teid siia vaja pole, minge sinna tagasi, kust tulite."
Vastukaaluks eelnevatele kirjaridadele meenutan üht O. Remsu artiklit ajalehest. Kaks noort inimest, lõpetanud Venemaal ehituskooli, siirdusid Tallinna elama, kuna see oli neile üks tundmatu vene linn, kus olid kõige paremad elamistingimused. Siin anti neile kohe ühiselamus tuba ja kahe aasta pärast korter. Nii täitusidki pikkamööda meie Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe uued majad elanikega, kes said Eesti riigilt väärtuslikud kingitused erastatavate korterite näol.
Vaeslapse ossa jäeti vanade majade elanikud, kellest kujunesid sundüürnikud. Tänu Mart Laarile, kes niigi äpardunud omandireformi alusel laiendas veel pärijateringi, hakkas nendele "päevinäinud" majadele vohama pärijaid igast ilmakaarest kogu maakeralt. Mõnele majale tekkis isegi mitu peremeest (mõtlen siin maja, kus minagi elan). Omavahelises võimuvõitluses ei suuda nad kuidagi majakest jagada, ja kaklus kestab nende vahel lõpmatult.
Praegustele riigijuhtidele valmistavad sundüürnikud tüli. Nemad pole neid tekitanud, kuid peasüüdlane Mart Laar ei kanna enam vastutust. Kuidas neist tülikaist sundüürnikest vabaneda ja omandireform kiiresti lõpetada? Minu meelest nagu võluväel teeb seda üüri piirmäära kaotamine, kuid millise hinnaga?
Uusaasta algul leidsid meie maja sundüürnikud oma postkastidest kirjad: "Lgp sundüürnik, 1. juunist lastakse üürid vabaks. Kuna nõudlus korteritele on suur, siis tuleb ka selles majas üüride enampakkumine."
Julgen öelda kõigi sundüürnike ja represseeritute nimel, et see, mis meid ootab, pole võrreldav möödunud küüditamisega. Siis olid küüditajad võõrad vallutajad ja meie olime veel noored. Nüüd osutuvad aga küüditajateks oma kaasmaalased. Ekspresident Meri antud "Murtud Rukkilill" tuleks küll lausa mitmeks tükiks murda. Kui see ainult korvaks meie kodude kaotust, muret ja unetuid öid!
Ka president Rüütel oma uusaastakõnes rõhutas eriti kodu tähtsust, õiglust ja võimaluste võrdsust.
13. jaanuari "Ameerika Hääl" valgustas põhjalikult korteriturgu New Yorgis ja Washingtonis. Omanikud püüavad seal üürnikke meelitada mitte ainult soodsate üüride pakkumisega, vaid lisavad veel kingitusi nagu televiisorid.
Arvan, et enne tuleks ikka lahendada sundüürnike küsimus õiglaselt ja vägivallata, siis kujuneb juba korteriturg iseenesest.
Miks ma kirjutasin selle artikli?
Ma loodan, et ärgitan sellega teisi minusuguseid kirjutama. Püüame ühiselt vajutada võimumeeste valupunkte, muid võitlusvahendeid meil ju pole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)