Progressiivne elanikkond ja Harju tänav

Tarmo Lausing,      05. aprill 2006


„Kinnitan Teile kogu progressiivse elanikkonna nimel, härra Kubo (Reformierakond), et Harju tänav tuleb haljastada /.../ ja olen veendunud, et kui ka siin volikogu saalis pandaks see küsimus hääletusele, siis saaksime tulemuse haljastamise kasuks," ütlesin oma sõnavõtus 9. märtsil linnavolikogu istungil.
Sõnavõtule järgnes hämmastuskahin, kerge mõmin ning verbaalne vastuhakk opositsiooni, eeskätt Reformierakonna, ridadest. Kuulda oli lausungeid stiilis: „Härra Lausing, rääkige ikka oma valijate, mitte kogu progressiivse elanikkonna nimel." Reformikate niisugune reaktsioon on mõistetav, sest eks nemad pea ju ennast ja ainult ennast progressiivse elanikkonna esindajateks Eestis.
Ilmselt tuleb aga Reformierakonnalgi mõista, et opositsioonis olles pole võimalik edukalt esindada kellegi huve, ei progressiivse ega tagurliku elanikkonna omi. Parimal juhul on võimalik opositsioonil ennast linnavalitsust kritiseerides pildi peale sättida. Kuid küsimus, kas monopol progressiivsele elanikkonnale on või peaks olema ainult Reformi päralt, jäägu lugeja hinnata.

Pentuse „progressiivne" populism
28. märtsi Postimehes püstitas kõne all oleva Harju tänava ühe krundi omanik ärimees Heldur Meerits küsimuse, et miks pole linnavalitsuse kritiseerimiseks kasutatud arendajate põhiargumenti: vanalinna ei ole kohane täiendavalt haljastada – kõikvõimalik väärtuslik pind tuleb maksimaalselt hoonestada.
Miks arendajad (loe: kinnisvaraärimehed) peavad vanalinna ainuvõimalikuks planeerimisviisiks täishoonestamist, ei vaja vist laiemat selgitust. Harju tänava kui Eesti ühe väärtuslikuma piirkonna hoonestamine on iseenesestki mõista iga arhitekti ja ärimehe unistus. Sellise projektiga saab täna teenida rasket raha.
Vastates Meeritsa küsimusele pean ütlema, et kogenud populistina saab opositsioonijuht Keit Pentus väga hästi aru, et eeltoodud argumendid rahvale peale ei lähe. Nii ongi ründamise eesmärgil valitud ainukeseks argumendiks 150 miljonit krooni, mis kõlab linnaelaniku jaoks piisavalt peadpööritava summana.
Krundiomanik Meeritsa hinnangul aga ületaks Harju tänava kruntidelt saadav kasu hoonestamise korral 150-miljonilise summa. Tema sõnul nõustusid omanikud linnavalitsuse pakutud summaga kahel põhjusel, tsiteerin: „Võidame mõnevõrra ajas ning ühegi arendaja huvides pole käia linnavalitsusega kohut, parem kehv rahu kui hea sõda." (Postimees 28.03). Tuleb nõustuda, et ühegi arendaja huvides pole linnavalitsusega vaidlemisele aega kulutada. Linna huvi on aga selge: kruntide ostmine on antud olukorras ainuke võimalus saada otsustusõigus Harju tänava üle. Vähetõenäoline oleks, et eraomandis Harju tänav jääks roheliseks.

Kesklinnas vähe rohelist
Me kõik teame, et kesklinnas, aga veelgi enam vanalinnas on puudu vabast ruumist. Linnavalitsusel pole ruumi ehitada uusi lasteaedu, rääkimata uute koolide ehitamisest. Kesklinna lasteaiad töötavad enamikus ruumipuudusel ilma õuealata, ainult sisetingimustes. Pole piisavalt rohelust, et kesklinnas ise või koos perega jalutamas käia. Ammu pole vanalinnas ruumi autodele, sinna pääsevad parkima vaid kohalikud elanikud. Seetõttu pooldan igal juhul seisukohta, et iga ruutmeeter rohelist või hetkel veel vaba pinda, mis meil vanalinnas on, väärib säilitamist rohelisena.
Lõpetuseks lükkan ümber väite, justkui oleks Tallinna üldsuse ootus Harju tänav täis ehitada. 1944. aasta märtsipommitamises hävis muu hulgas täielikult ka Raekoja platsil asuv vaekoda, mis varem poolitas Raekoja platsi. Aga kas üldsus ootab vaekoja taastamist? Ei oota! Samamoodi nagu me ei oota Harju tänava täisehitamist. Nagu Raekoja platsi puhul, on ka sinna tekkinud uus ootus, uus perspektiiv.
See on ootus näha vanalinnas rohkem parke, rohkem hingamist, rohkem valgust, rohkem rohelust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)