Sotsid või retsid

TARMO LAUSING,      21. aprill 2004


Keskerakonna noortekogu esimees Tarmo Lausing meenutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajate käitumist kolmapäeval valimiskomisjoni juures Europarlamendi valimisnimekirjade üleandmisel.

"Valimiskomisjoni ukse juurde kogunes erinevat rahvast – isamaaliitlased, sotsid, juurde tuli keskerakondlasi. Isamaaliitlased olid rahulikud, diskuteerisime kõikvõimalikel teemadel, alates Laari ebaõnnestunud omandireformist kuni Mõisa äpardusteni linnapea ametis.
Umbes poole kaheksa paiku muutusid sotsid närviliseks. Mõneks hetkeks kadusid nad kuhugi – arvatavasti nõu pidama –, siis tulid jälle tagasi.
Pool tundi hiljem otsustasid sotsid rünnata. Sel hetkel valvasid esimestena ukse ees noortekogu liikmed – väikest kasvu Ave Jõgiaas ning kõhnapoolne Taavi Rebane. Inimsummas ukse ees oli sel ajal umbes kakskümmend inimest.
Esiteks sööstis ukse juures seisnud keskerakondlastele kallale sotside noortejuht Jaak Juske. Te tegutses agressiivselt. Ave, Taavi ja Mart, kes olid kõige lähemal, püüdsid talle vastu panna. Appi tulid teised sotsid, kes tõstsid Mart Viisitamme õhku ja viisid teisele poole tänavat.
Samal ajal hüppasin mina ukse juurde, kus Juskega võitlesid Ave ja Taavi. Hoidsime Jusket tagasi.
Lähenes sotside pikemat kasvu peasekretär Rein Org. Hingasin kergendatult, kuna pidasin teda ekslikult valimiskomisjoni ametnikuks, kes on tulnud korda looma. Vastupidiselt minu ootustele hakkas ta jagama hoope vasakule ja paremale, tehes endale teed ukse poole. Ave kukkus, Taavi lükati eemale ning järgmisel hetkel olime kõik ukselt eemale surutud. Uksel aga seisid pruunides kuubedes sotsid Juske ja Org.
Rünnak oli hästi ette valmistatud ning selge eesmärgiga. Tundus, et plaan ei tekkinud kohapeal, vaid lepiti enne kokku.
Hetk pärast rünnakut olime tõsiselt hämmingus ja ehmunud. Me ei oodanud vähimalgi määral sellist rünnakut. Tõtt öelda olime shokis.
Meil oli edasi kaks valikut: esiteks, minna vasturünnakule, millel oleks arvatavasti olnud tõsised tagajärjed, sest meid oli arvuliselt rohkem; teiseks, lahendada olukord poliitiliselt korrektselt ja mitte vastata vägivallale vägivallaga. Valisime teise tee.
Kõigepealt kutsusin välja politsei, seejärel informeerisime asjast erakonna peasekretäri ja infojuhti. Seejärel püüdsime sotsidele selgitada, mida nad on teinud – selgitasime olukorra tõsidust. Alguses bravuurikad ja ülbed sotsid muutusid seepeale järk-järgult tõsisemaks ja mornimaks, politsei saabudes olid nad näost juba päris ära.
Tagantjärele mõtlen ma, et me ei oleks kuidagi saanud valmis olla selleks, et sotsid on vägivalla kasutamiseks võimelised, et veel tänapäeva Eestis on otsese füüsilise vägivalla kasutamine poliitikas võimalik. See on hirmutav.
Oleme sotsidega korduvalt koostööd teinud. Selle rünnaku ajal oli nende hulgas neidki, kes ise ei käitunud agressiivselt, kuid nägid kõike pealt. Nemad on hiljem ainult vaikinud. Kindlasti on sotside seas neid, kes sellist käitumist heaks ei kiida. Kuid enese eest kõnelda nad ei julge.
Selle asemel teatab nende ametlik esindaja ajakirjanikele, et midagi polegi juhtunud, et nendel oli veel õigust ülegi …
Lisaks rohkele negatiivsele saime rünnakust ka midagi positiivset – me tunneme sotsiaaldemokraate nüüd paremini!
P.S.
Rünnakus kannatanud on teinud avalduse politseile, kes algatab juhtunu kohta menetluse kriminaalkorras. Tõenäoliselt algatatakse eraldi kriminaalasi Taavi Rebasele tekitatud tervisekahjustuste suhtes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)