Inimene vajab kaitset iseenda eest

Tarbimiseelistuste puhul ei ole aga määravaks mitte keskkonnateadlikkus, vaid elulaad. Selle alla kuulub avar spekter tegevusi ja aspekte, nagu toitumisviis, töökorraldus, elamistingimused, puhkamisviis, võimalus suhelda, võimalus kuuluda soovitud gruppi, rahulolu ühiskonnakorraldusega, sotsiaalne turvalisus jms. Elulaad võib olla indiviidi ja ümbritsevat keskkonda säästev või mitte. Ja elulaadi ei või pidada samaseks keskkonnateadlikkusega, millest nii meil kui ka mujal kirjutavad tähtsad dokumendid.

Kui keskkonnateadlik sihitub looduskeskkonna säästmisele, siis säästva elulaadi järgija keskendub kogu ümbritseva, sh ka iseenda säästmisele. Ta elab sihiga omandada ja nautida eelkõige mitte asjalisi, vaid vaimseid väärtusi, selliseid nagu teadmised, kunstid, suhtlus mõttekaaslastega, heategevus, osalus demokraatias  jms.  Keskkonnateadlik inimene võib aga osutuda hoolimatuks tarbijaks ja ressursside raiskajaks, ehkki teeb seda looduskaitseseadusi järgides, samas võib ta toimetada iseenda või lähedaste tervist koormates. Teame, et vajadus kaitsta inimest iseenda eest on juba ammu aktuaalseks muutunud.

Euroopa Liidu viies keskkonnaprogramm (Towards Sustainability) aastaiks 1992–1999 vaatas täielikult mööda Agenda21-s konstateeritud peapõhjusest – valedest tootmisviisidest ja tarbimisharjumustest. EL-i kuues keskkonnaprogramm „Meie tulevik, meie valik“ konstateeris, et ehkki saastet mitmes valdkonnas õnnestus vähendada, on probleemid jäänud ja keskkonna seisundi halvenemine jätkub. Ka see programm on kantud mõttest, et eluviisi muutmiseks tuleks inimesi õpetada tarbima küll vanaviisi, kuid loodusele vähem kahju tekitades. Nii jätab ka kuues keskkonnaprogramm tähelepanuta ja muutmata Euroopas valitseva hedonistliku [lõbu ja naudingut kõrgeimaks väärtuseks pidava] mõttelaadi.

Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030 näeb keskkonnateadlikkuse osas eesmärgina jäätmehoolduse kampaaniaid ja teavitamist, maaomanike teadlikkuse tõstmist, säästva transpordi ja linnaplaneerimise alase teadlikkuse tõstmist,  teadlikkuse tõstmist terviseriskidest, hädaolukorraks valmisoleku ja elanikkonna kaitse  arendamist. Keskkonnastrateegia rakenduseks koostatud tegevuskavas aastani 2013 on aga loetletud valdkondadest keskkonnateadlikkuse tõstmist planeeritud ainult bioloogilise mitmekesisuse valdkonnale.  Ehkki kui mitte mujalt, siis vähemalt jäätmehoolduse aspektist peaks vähemtarbiva  ja tervist säästva elulaadi kasulikkus olema silmanähtav, Eesti keskkonnastrateegia seda ei puuduta.

Meie tunnustatud sotsioloogiaprofessor Ülo Vooglaid on hinnanud, et indiviidi käitumise määrab üle 70 protsendi ulatuses eetika ja vaid 10 protsendi ulatuses sund, regulatsioon. Kui asi on nii, peaks olema selge, kui tähtis on riigi arengu jaoks kujundada ühiskonnas uued, mitte lihtsalt keskkonnateadlikumale tarbimisele, vaid juba säästvale elulaadile suunatud väärtushinnangud.  Ja näha on samuti, et ei Euroopa Liit ega Eesti ühiskond ole tegelikult veel jätkusuutliku arengu teele asumist plaanidesse võtnud. Aga seda on viimane aeg teha, kui soovime oma järeltulijate heaoluga arvestada.

 Et saaks selgeks, mis on õnn ilma tarbimise võidujooksuta.

EINO VÄÄRTNÕU, MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn

Jaga |