![]() Elame, nagu ikka, lootuse najalENNO ALABERT, 31. oktoober 2007Olen nõus A. Kõrgesaare arvamusega 10. oktoobri Kesknädalas, et nn nõukaajal polnud elu Eestis kuigi halb. Tean seda omast käest toitsin tollal üksinda 5-liikmelist peret, kusjuures mu lapsed ei käinud lasteaias. Nüüd aga mu enda arvamusest. Eestil, õigemini, kõigil kolmel Balti vabariigil, on õnnestunud vabadust saada siis, kui Venemaal on olnud suuri muudatusi. Nii oli see 1918. aastal, samuti 1992. aastal, kui Eesti saavutas vabanemise nn nõuka-kaisutusest. Vabadus küll saavutati, kuid endised tegelinskid (punaparunid ja komparteilised juhid) haarasid juhtkohad endile saabus punaste paradiis". Maarahvas, kes oli suutnud üle elada 1949. aastal kolhoosimineku ja Eesti põllumajanduse uuesti õitsengule viia, sai 1993. aastal alanud maareformiga aastakümneteks suure põntsu. Kui kolhoosniku keskmine kuupalk oli olnud suurem kui linnatöölisel (pluss veel aiamaa 0,6 ha ja loomapidamisvõimalus), siis nüüd läks maaelu kehvaks. Sõites Eestis ringi, näed, kuidas suurtel põllumassiividel lokkab Laari kaer" (s.t kastehein) ning vanadel põllumaadel on näha puisniitude algeid. Praegust Eesti Vabariiki on olnud juba 15 aastat, kuid keskmine elatustase jääb kaugele maha Lääne-Euroopa riikide keskmisest. Paljud kõvad töömehed on seepärast läinud ametisse Soome ja mujale Lääne-Euroopa riikidesse, kus kuupalk mitu korda kõrgem kui Eestis. Samal põhjusel on siit lahkunud hulk arste ja halastajaõdesid. Ma ei pea õigeks praeguse Eesti valitsuse tegevust püütakse järsult tõsta palka kõigil erialadel. Selle tagajärjel aga tõusevad iga päevaga paljude kaupade, eriti toiduainete hinnad. Kõige rohkem kannatavad sellest muidugi pensionärid, eriti need, kellel väike tööstaazh või kes elavad üksi. Kuid, nagu vanasõna ütleb, lootus kaob viimasena. Seepärast usun, et kui suutsime üle elada sõjad, stalinismi ja larismi, suudame üle elada ka praeguse ajajärgu. Viimati muudetud: 31.10.2007
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |