Euroopa otsib tulevikumudelit

RAMON LOIK,      02. märts 2005


Hiljutise suurlaienemise läbi teinud Euroopa Liit on jõudnud ristteele, kus edasine arengukõver ei hargne mitte kaheks, vaid koguni kolmeks või neljaks. Väiksema raha eest suuremat Euroopat ei saa. Kas, kuhu ja kuidas edasi laieneda? Kuidas muuta sotsiaalne turumajandus globaalseks lipulaevaks? Need on vaid mõned probleemid, mille lahendustest sõltub, paljuräägitud põhiseadusliku lepingu käekäigu kõrval, liikmesriikide kodanike elu mitmeks järgnevaks kümnendiks.

Jaanuari lõpus ja eelmise nädala alguses vaidles Europarlament Strasbourgis Euroopa Komisjoni esitatud tulevase viie aasta tegevuskava üle, mis komisjoni president José Manuel Barroso nime järgi maailma meedias kiiresti tabavalt "Barroso plaaniks" ristiti. Lühidalt on tegemist Lissaboni strateegia teise etapi tegevusplaanide kogumiga aastani 2010, kui uuenenud Euroopa Liidust peaks saama globaalses konkurentsis kõige kiirema arenguga regioon, mis pidurdavat bürokraatiat, vähendades ja ettevõtlussõbralikkust suurendades looks juurde kuus miljonit töökohta.
Siht on väga ambitsioonikas ja seniajani maailma majandusfoorumitel peamiselt vaid tagasihoidlikke muigeid pälvinud, kuid nagu ühest hiljutisest BBC poliitikavaatlejate vestlusringist kõlama jäi – Barroso plaani üle enam nöökivat nalja ei visata.

Kull, kiri või "serv"?

Edasise arengumudeli teema on tõepoolest tõsine, kuna kõne all on sotsiaalse turvalisuse ja majandusliku konkurentsivõime kui ühe mündi kahe külje edukas integreerimine, mis USA-l kui euroliidu ühel peamisel konkurendil senini näiteks õnnestunud ei ole. Globaalsesse kõrgliigasse trügivatel Hiinal ja Indial samuti mitte.
Seega on Barroso plaani kohta sobilik väljend: üks tee, kaks asja, mille põhimärksõnadena on deklareeritud heaolu, solidaarsust ja julgeolekut. Kuid juba on kõlanud ka euroliidus mõjukate sotsialistide hääled, et majanduse senisest suurema „ameerika värvi võtva" liberaliseerimise paratamatu tagajärg on sotsiaal- ja keskkonnakaitse vähenemine.
Barroso meeskonda on juba etteruttavalt nimetatud „neoliberaalide" seltskonnaks, kes majanduskasvu nimel töösturitega senisest odavamaid kokkuleppeid soosivat.

Tuline kähmlus ajude pärast

Teised poliitilised jõud sotsialistide vaadet aga üheselt ei jaga, sest euroopaliku poliitikakultuuri ja praktilise elu alusena on inimkesksus juba tugevasti kinnistunud. Euroopa Liit on ka maailma edukaim alternatiivsete energialiikide juurutaja. Plaanile lisab realistlikkust rõhuasetus haridus- ja teadusinvesteeringute olulisele suurendamisele.
Barroso parlamendi ees peetud sõnavõtust jäi kõlama, et majanduslikku õitsengut saab saavutada vaid solidaarsusele, turvalisusele ja teadusinnovatsioonile tuginedes. Samuti tuleb presidendi sõnul oluliselt suurendada euroliidu läbipaistvust ja kodanikulähedust.
Eestile positiivse prioriteedina kõlas vajadus senisest enam liidu mahajäänumaid piirkondi järele aidata. Ilusate sõnade kinnitust saame loodetavasti peagi kontrollida Euroopa Liidu 2007.–2013. aasta eelarve arutelusid jälgides, sest igas mõttes suuremat Euroopat ei ole võimalik saada väiksema raha eest.
Kõige selle kõrval vaevab Euroopat krooniliselt kõrgkvalifitseeritud töökäte puudus. Ajude pärast käib tuline kähmlus juba ammu. Seega, raha eraldamisega tegelikult probleemid õigupoolest alles algavad – raha on vaja ka eesmärgipäraselt toimima panna.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)