Ilma ajakirjaniketa sõdu ei võideta

ALLAN ALAKÜLA,      14. mai 2003




Üritasin mõni aeg tagasi ühiskondliku leppe sihtasutuse avamisel seletada sümpaatsele peatoimetajale, miks on oluline meedia kaasamine selle leppe sõlmimisse. Tunnistan selles vaidluses enda lüüasaamist, kuid otsustage ise.
Äsjalõppenud USA-Iraagi sõjaski olid sõdivate poolte tankidest ja lennukitest märksa olulisemad meediakanalid. Ameeriklased lükkasid sadu ajakirjanikke sõna otseses mõttes tanki, kus neil igaühel oli kohvrikesega kaasas kogu maailma katnud massimõjutusrelv - videotelefon.
Bagdadi langemisel oli armeekasarmute ja Saddami paleede pommitamisest palju suurema tähendusega Iraagi televisiooni ja raadiomasti magamapanek. Bagdadis mikrofonidemeres iga päev üles astunud Iraagi infominister tõusis sõjas märksa nähtavamaks figuuriks kui Saddam Hussein ise.
Pole ime, et sõda kajastanud ajakirjanikke hukkus proportsionaalselt tunduvalt rohkem kui sõjas osalenud sõdureid või muid tsiviilisikuid.
Peatoimetaja sai mu mõttekäigust kenasti aru: ilma ajakirjaniketa ei võidelda ega võideta tänapäeval tõesti ühtki sõda.
Meedia usaldatavus sõltub ajakirjanikest. Tulin jutuga Lähis-Idast meile lähemale, Euroopasse. Seal on ajakirjanikel tõelised ametiühingud. Mitte igavuse peletamiseks ega naljaviluks, vaid selleks, et kaitsta oma huve: kaubelda üheskoos tööandjalt välja maksimaalsed ja stabiilsed palgad, seista oma autoriõiguste eest, kaitsta enda sõltumatust ning head nime. Kui vaja, siis ka streikida.
Selle kõigega toetatakse kogu meedia usaldusväärsust. Lugejad, kuulajad, vaatajad usaldavad ajakirjandust ju vaid siis, kui nad tunnevad, et ajakirjanikud kajastavad neid ümbritsevat elu oma parima äratundmise järgi, mitte ei kribi ridu ainult selleks, et maksta korteri ja auto eest, tehes kompromisse südametunnistusega ning üritades kompromissitult järele aimata tööandja häid ja halbu soove.
Ajakirjaniku usaldusväärsuse üks garante on tema selja taga seisev ametiühing. Usaldusväärne ajakirjandus on demokraatliku ühiskonna eeldus.
Sellegi mõttearendusega oli peatoimetaja põhimõtteliselt päri. Demokraatiaga on Euroopas tõesti hästi ja ta ei välistanud ametiühingute rolli selle saavutamisel, mööndes sealsete ajakirjanike ametiühingute erilist rolli.

Jõudsin järjega Põhjamaadesse, kuna Norrast, Rootsist ja Soomest pärinevad eesti ajakirjanduse põhiomanikud. Meie ajakirjanduses kohtab tihti väidet, et Põhjamaade heaoluühiskond on meie eesmärk.
Ajakirjanike ametiühingud tekkisid Põhjamaades umbes samal ajal kui Eestiski, Esimese maailmasõja järel. Tänapäeval oleme siiski seisus, kus Põhjamaade ajakirjanike ametiühingud on maailma tugevaimad, kuid eesti ajakirjanikel puudub oma organisatsioon mitmes suuremas üleriigilises meediafirmas sootuks.
Põhjamaades on ajakirjandus jätkuvalt usaldusväärne, Eestis on meedia reiting muude institutsioonide seas üks madalamaid. Põhjamaade sotsiaaltasakaal on maailmale eeskujuks, Eesti arengukontrastid on juba piinlikud isegi Ida-Euroopa kontekstis. Eesti ajakirjanike ametiühingut kohtab siinses meedias vähem kui bussijuhtide, turvameeste ja haiglaõdede ametühinguid. Põhjus on meedia tööandjate jäik surve ja kohatine ajakirjanikele rakendatud ametiühingutegevuse keeld.
Sellest arutlusest peatoimetaja enam aru ei saanud. "Kuid milleks meie ajakirjanikele üldse ametiühing?" imestas ta siiralt. "Minu toimetuses võib igaüks tulla peatoimetaja kabinetti ja vabalt kõige üle läbi rääkida. Individuaalselt. Palk ongi sügavalt igaühe isiklik saavutus," arutles peatoimetaja, keda Eestis peetakse veel sotsiaalselt suhteliselt tundlikuks kodanikuks.
Tundes, et vestluskaaslane enam minu mõttega kaasa tulla ei suuda, üritasin talle seletada, kuidas ühiskondlik lepe võiks kaasa aidata sotsiaaldialoogi tekkimisele eesti meedias ning kui oluline on see dialoogi arengule ühiskonnas. Kas või selleks, et ühiskondlikust leppest kirjutades ei tehtaks lugu ainult sellest, kui suur on sihtasutuse kontori rent, vaid ajakirjanikud huvituks, mida annab lepe neile, nende tegevusalale.
Vastuseks kordus peatoimetaja imestusküsimus: "Kena kõik, aga kuidas ametiühing ikkagi siia puutub?"
Seepeale tõstsin käed ja möönsin enda võimetust, seletamaks euroopaliku ühiskonnaelu põhitõdesid eesti peatoimetajale. Niisamuti nagu olen olnud võimetu seletama neid Eesti Ajalehtede Liidu funktsionääridele.
3. mai Pärnu Postimehe juhtkirjas on täpselt tabatud Eestis valitsev olukord: "Märkamatult mööduv 1. mai ei tähenda aga sugugi, et Eesti oleks töövõtjate paradiis, kus kellelgi pole põhjust senisest paremaid töötingimusi, suuremat palka või inimväärsemat kohtlemist nõuda. Probleem on pigem selles, et ametiühingutesse suhtumine pole ikka veel eelarvamustest priiks saanud."
Saagem siis. Mis meid selles takistab?
5. mai Pärnu Postimehest

P. S. Pärnu Postimehes on ajakirjanike ametiühing terves Eesti Meedia grupis ainsana reaalselt olemas. Tööandja esindaja on just selles lehes õppinud tundma ametiühingut, ametiühing omakorda harjutanud suhtlust tööandjaga. Lehe usaldusväärsus on sellest võitnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)