Severjanini armastuse ja surma lugu

HEIMAR LENK,      22. mai 2002


Mõnest raamatust kirjutatakse juba ammu enne tema ilmumist, sest asjatundjad ootavad teda. Ja kui ta siis tuleb, lüüakse kõvasti trummi ja korraldatakse presentatsioone. Mihhail Petrovi 300 leheküljeline uurimusteos Igor Severjanini elust oli seevastu tõeline üllatus.

Nagu kevadine välk

Nagu piksesähvatus selgest maikuisest taevalaotusest ilmus see raamat.
Maarjamaa keelde võiks pealkirja tõlkida umbes nii: "Igor Severjanini donzhuanlik nimekiri". Eesti keeles pealkiri võibolla eriti ei kõla. Kuid nii pealkirja kui raamatu sisu on jumalik. Arvukad austajannad, lõputud armulood, kaunitele naistele pühendatud värsiread ja helisevad romansid. Ja kokku saab maailmakuulsa poeedi elu, mis suurelt jaolt möödus Toilas, Narvas, Tallinnas ja Tartus.
Eestlastel taolist raamatut mõne meie kuulsa luuletaja elu kohta pole. Meil pole ka niisugust kirjanikku võtta. Poeeti, keda ühteaegu ka suureks armastuskunstnikuks pidada saaks. Severjanin seda oli. Tema poolt kirjeldatud roosikimbu oranzhi lõhna, või shampanja pritsmeid nukrasilmse kaunitari huultel, või kalli siidpesu langemise sahinat on teistel luuletajail võimatu järgi aimata.
Kuid kohalik vene ajakirjanik ja ajalehe "Pravo I Pravda" (Tõde ja õigus) Mihhail Petrov oskas need asjad oma raamatusse kokku kirjutada ja kuulsast kirjamehest haruldase portree maalida. Seda läbi kirjaniku poolt armastatud naiste suu ja südame. Ja sündiski Severjanini armastuse ja surma lugu.

Ilusad naised oskavad elada

"Igor Severjanini elulugu tean ma paremini kui enda oma," armastab raamatu autor oma kangelase kohta öelda. "Ma ei ole kirjandusteadlane, vaid lihtsalt biograaf. Leian luuletustest mulle huvipakkuvad fragmendid ja ühendan nad. Ongi kõik."
Algul tahtsin kirjutada raamatu lõpmatuist armuseiklustest, kuid Don Juani kallimate nimekirja asemel sai lugu armastusest ja surmast. Hakkasin kirjutama ühte raamatut, aga välja tuli hoopis teine. Nüüd tundub mulle endale, et selle raamatu kirjutasid oma käega need inimesed, kes Severjaninit hästi teadsid, kuid kelle mina luule järgi leidsin.
"Ilusad naised oskavad elus end sisse seada," arvab Petrov. "Severjanini kaaslased pole erandiks. Olla armastatud ja veel kuulsa luuletaja poolt. Kas see polegi mitte poeesia. Elu enda poeesia?"
Igor Severjanin kinnitas kogu oma eluga, et ainult erakordne isiksus saab olla geenius, ilma et ta oma individuaalsusega selle eest maksaks. Tema tõeliseks templiks oli neitsilik loodus, mitte aga Peterburi ja Moskva restoranid, moodsad salongid või kontserdisaalid.
Raamat on kaanest kaaneni fakte täis pikitud, kuid lugeda on teda erakordselt kerge. Vahel tundub, et loed detektiivromaani. Igavese armastuse haaravat kriminulli.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)