Nädala juubilar LEMBIT ULFSAK 70

Lembit Ulfsaki surma järel märkis president Kersti Kaljulaid, et lahkunud on armastatud näitleja, vaikne Meister. „Lembit Ulfsaki suurus oli tema mitmekülgsus, oskus kinkida rõõmu ning anda põhjust järele mõelda,“ lisas Kaljulaid. „Valmisolek on kõik, ütles Hamlet. Suurteks kaotusteks ei saa me kunagi päriselt valmis olla.“

Ulfsak oli aga kogu aeg valmis suurteks teatri- ja filmirollideks. Ta lõpetas 1970. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennu, kursusekaaslasteks Ene Järvis, Helene Vannari, Tõnu Tepandi, Kaarel Kilvet, Liis Bender, Rein Laos, Väino Uibo, Kristi Teemusk jt. Ta töötas näitlejana Noorsooteatris ja Eesti Draamateatris, oli näitleja ja lavastaja Tallinnfilmis.

Ulfsaki näitlejatee sai alguse eesti teatri murrangulistel aegadel. Üks tema esimestest avalikest ülesastumistest oli 1969. aastal Kirjanike Maja saalis etendunud Suitsu-õhtul, mis avas publikule Gustav Suitsu loomingut rabavalt uudses võtmes. Noorsooteatri-aastate olulisemate tööde sekka kuuluvad sellised rollid nagu Indrek (Tammsaare–Panso–Küla „Inimene ja revolutsioon“), Kuningas (Anouilhʼ „Becket ehk Jumala au“), Oliver (Segali, Härmi ja Rummo „Oliver ja Jennifer“).

1994. aastast kuni surmani oli Ulfsak Eesti Draamateatri näitleja. Sellest pikast ajast on meenutada mitmekülgset rolligaleriid: Punttila („Härra Punttila ja tema sulane Matti“), Yvan („Kunst“), Mushnik („Väike õuduste pood“), Willy Loman („Müügimehe surm“), Stammgast („Lõputu kohvijoomine“). Mängukavas olid veel „Eesti matus“ (2002), „Augustikuu“ (2010), „Vennad Karamazovid“ (2015).

Lembit Ulfsak mängis ligi sajas filmis nii Eestis kui ka mujal. Tuntumad neist muidugi  „Ukuaru“, „Legend Ulenspiegelist“, „31. osakonna hukk“, „Kapten Granti otsinguil“, „Ma pole turist, ma elan siin“, „Ainult hulludele ehk halastajaõde“, „Tulivesi“. Ning siis muidugi „Mandariinid“ – mitmete filmifestivalide laureaat ja Hollywoodi punase vaiba vääriline.

Ulfsakit armastati ka rollide eest lastefilmides („Arabella, mereröövli tütar“, „Hüvasti, Mary Poppins“, „Röövlirahnu Martin“ ja „Väikelinna detektiivid“). Ta andis hääle ka paljudele animafilmitegelastele. Lisaks filmidele tegi Ulfsak kaasa telelavastustes, seriaalides ja kuuldemängudes. Näitlejatöö kõrvalt lavastas ka ise kaks filmi: „Keskea rõõmud“ ja „Lammas all paremas nurgas“.

Ulfsaki kaasteeline, kirjanik ja stsenarist Teet Kallas rõõmustas eile Delfis, et näitleja ellu mahtus Oscari-vääriline episood. "Ta oli ju suure plaani mees, kinomees," ütleb Kallas ja lisas: "Laval oli Lemps samuti väga vägev, aga lavalt ei jõua suur plaan pärale. Ta oli ikka ennekõike kinonäitleja."

Kinonäitlejana jäi ta meelde ka nõukogude aja publikule. Vene näitleja ja filmikriitik Mihhail Trofimenkov kirjutas ajalehes Kommersant, et Ulfsak tegi nõukogude kino ühe kõige romantilisema rolli, mängides Thijl Ulenspiegelit. Trofimenkov kirjutas, et sellistel näitlejatel, nagu Lembit Ulfsak on saatuse poolt ette määratud ajalooline missioon ja Ulfsaki missioon oli kehastada Thijl Ulenspiegelit Aleksandr Alovi ja Vladimir Naumovi 1976. aasta filmis „Legend Thijlist“.

Trofimenkov nentis, et 1970. aastatel maeti nõukogude romantika – brežnevlikus ühiskonnas sellistele asjadele kohta ei olnud. Samas, mida vähem jätkus kohta romantikale, seda suurem oli nõudlus selle järele. „Iga hooaeg sünnitas uue romantilise kangelase, aga isegi parimatel näitlejatel tuli puudu traagilisusest. Kõigil, välja arvatud Ulfsakil. Asi ei olnud tema välimuses – pikkade juustega raamitud nägu ja põlevad silmad olid paljudel. Ulfsak ei mänginud Thijli, ta mängis iseennast, tema viha ja hellust oli võimatu mitte uskuda. Ulfsaki täht säras kõige eredamalt,“ kirjutas Trofimenkov.

Filmikriitik meenutas, et autorikinos jäid Lembit Ulfsaki säravad rollid sageli suurema tähelepanuta – ta tegi võrratud rollid puht eesti publikule suunatud filmides „Väike reekviem suupillile“, kus ta mängis üliõpilast Saksa okupatsiooni ajal, ja „Ukuaru“, kus ta mängib metsavendade käe läbi surevat akordionimängijat. Trofimenkov nentis, et Ulfsakil õnnestus pääseda saatusest, mis tabas paljusid tema Balti kolleege – ta ei pidanud mängima sõjafilmides SS-ohvitsere. „Need rollid said endale Ulfsaki kolleegid,“ kirjutas ta.

Lavastaja ja näitleja Elmo Nüganen on öelnud, et Lembit Ulfsak oli inimesena suurem kui lubas välja paista, ja tagasihoidlikum kui oleks pidanud olema. Nüganen jääb meenutama, kuidas tänu sõbra kergele olekule jäi alati mulje, et võid temaga veel iga hetk sama rõõmsalt kohtuda.

Selline hingestatud taaskohtumine armsa näitlejaga on ka praegu, mil tähistatakse tema 70. sünniaastapäeva. Ning eelkõige tema filmirollide kaudu.

AIVAR JARNE

Jaga |