Milline saab olema maailm pärast USA epohhi?

USA riigivõlg on praeguseks üle 14 triljoni dollari - see on kasvanud viimase kolmekümne aastaga üle 14 korra. Kui 1 triljoni suuruse riigivõla tekkeks kulus 350 aastat ja selleni jõuti aastaks 1974, kusjuures selle ajaga ehitati üles maailma võimsaim riik, siis järgnenud 38 aasta jooksul on suudetud end mässida lootusetusse võlga ning riik on viidud enneolematusse kriisi. Aastail 2007-2010 suurenes USA SKP 4,26% ja riigivõlg 61%.

USA on jõudnud olukorda, kus kõigist kulutatud dollaritest 41% on laenatud. Kulutuste jätkamiseks laenab valitsus 2 miljonit dollarit minutis ning riigivõlg suureneb 4 miljardit dollarit päevas. Võrdluseks: Kreeka avaliku sektori võlg on 340 miljardit eurot. Seega ei saa pidada USA seisu laiemalt Kreeka omast kuidagi palju paremaks, kuigi tema majandusmootor ja võimekus on märksa suuremad. Reitinguagentuurid ei julge senini võimsa  suurriigi reitingut liiga järsku langetada - see tooks kaasa suure segaduse.

USA rahandusministeeriumi hinnangul on pidevas puudujäägis eelarve viinud laenukoorma ohtlikult lähedale 14,294 triljoni dollari piirile - selline on  Kongressi sätestatud koguvõla-lagi. Viimaste hinnangute kohaselt jõuab USA võlg nimetatud tähiseni käesoleva aasta 2. augustil. Juhul kui Washington ei jõua kokkuleppele Kongressi tõrksate vabariiklastega võla ülempiiri ülespoole nihutamises, on oodata USA langust juba kõige lähemas tulevikus.

Seetõttu on hämmastav, kui vähe on seni arutletud teemal, milline võiks maailm välja näha USA hegemoonia languse järel. Venemaa Rahvusliku Kuulsuse Keskus (Tsentr natsionalnoi slavõ Rossii), mille nõukogu korraldab igal aastal rahvusvahelisi foorumeid „Tsivilisatsioonide dialoog" ja mida juhib Venemaa Raudteede president Vladimir Jakunin, on näiteks üritanud sõnastada uue, Ameerika domineerimisest vabanenud maailmakorralduse põhialuseid.

Ilmselt tegelevad sama probleemiga erinevad ajutrustid mitmel pool mujal maailmas, näiteks Indias, Hiinas ja Brasiilias. Kahjuks Euroopa meediasse vastavaid arutelusid ei ole jõudnud.

Eestiski tuleks tegelda geopoliitiliste uuringutega, lähtudes küsimusest: milline näeb maailm välja juhul, kui leiab aset USA langus? Säärane üleskutse võib küll hetkel näida sama kummaline, kui näiteks 1983. aastal toimunud arutelu NSVL-i lagunemisest. Kuid raha laristavatel impeeriumidel on sarnaselt inimestega kombeks pankrotti minna ja kokku variseda. Mäletatavasti sai ju NSV Liidu langus alguse just sellestsamast - üle võimete elamisest ja halvast majandamisest. Vastavate uuringute tegemine oleks Eestile vajalik, et ennetada teatud sündmusi ning mitte jääda globaalselt sabassörkija rolli.

USA langus tooks endaga kaasa maailmas suuri muutusi. Kõige silmanähtavam ja kohesem muutus leiaks ilmselt aset Lähis-Idas. Seni USA-le toetunud Iisrael läheks igati põhjendatult ilmselt veelgi hüsteerilisemaks Iraani tuumaprogrammi suhtes. Kerkivad esile mitmed ka Eestit puudutavad küsimused,  näiteks: kuidas suudab Euroopa Liit toime tulla, kui USA mõju kaob? Kas seejärel haarab läänemaailma liidrina juhtohjad Saksamaa?

USA mõju vähenemine paiskab tõenäoliselt segi ka tema „vasallriikide" senise status quo.

Maailmas on mitmetel peamiselt väikeriikidel olnud riigijuhte, kes omavad või on omanud USA kodakondsust. Naljatlemisi on neid riigimehi nimetatud koguni „USA kohapealseteks osakonnajuhatajateks". Seega pole Toomas Hendrik Ilvese topeltkodakondsuses ja USA kodakondsusest loobumises midagi eriskummalist.

Kuigi USA vaatepunktist oleks Toomas Hendrik Ilves oma kuulekuse tõttu Indrek Tarandist ilmselt märksa  sobivam presidendikandidaat, ei pruugi T.H.I. eelolevaid muutusi maailmas arvestades seda olla kodueestlastele. Ilvese jäiselt jäik hoiak Venemaa ja üldse Ida suhtes laiemalt muudaks dialoogi sealsete tõusva majandusega riikidega Eestile raskeks.

Rootsis sündinud ja USA-s üles kasvanud Ilves on hingelt kosmopoliit. Enamik eestlasi aga ei muutu kunagi kosmopoliitideks ega globalistideks. Oma hingelt jääme metsarahvaks. Just selle tunnetuse olemasolu ilmselt eestlasi siiani rahvana alal hoidnud üldse ongi. Seda ürgset tunnet pole suutnud meilt röövida ei kommunism, ei räige kapitalism ega  neoliberalism. Veendumust, et nimetatud omadused on eestlastes säilinud, kinnitas ka äsjane noorte laulu- ja tantsupidu. Hingestatud noori nägusid laulukaare all vaadates sai selgeks, et olgu meie riigi presidendiks anglosaks, juut, germaanlane või kes iganes - seda rahvast on aastasadu kaitsnud ja valitsenud ühekordsest presidendist märksa suurem ja võimsam vägi.

INDREK VEISERIK, Kesknädala ajakirjanik

Jaga |