Usuõpetusele roheline tee

Elmar Kriik,      25. mai 2005


Oleme juba üle saamas nõukogude aja mõttemallidest ja vildakatest väärtushinnangutest. Kuid ühes väga olulises haridusvaldkonnas – religiooniõpetuses on edasiminek äärmiselt vähene.
Kommunistlik okupatsioon keelas usuõpetuse koolides ja õpetamist korraldati ateistlikel alustel. Tagajärjed olid rängad. Mitu põlvkonda ei orienteeru nüüd elu kristlikes põhiväärtustes ega tunne piiblit. Usuline harimatus on põhjustanud enneolematu moraali languse Eesti ühiskonnas.
Väga kahju, et praegu on vaid väikesele osale kooliõpilastest usuõpetus kättesaadav, ometi oleneb just sellest noore inimese kujunemine seaduskuulekaks kodanikuks.
Isegi kriminaalpreventsiooni nõukogus tõdeti, et kuriteo ennetuse esimene eeldus on kohustuslik usuõpetus koolides. Usuõpetus põhikoolis ja gümnaasiumis on normaalne ja võrdselt teiste õppeainetega vajalik distsipliin. Tartus toimunud usuõpetuseteemalisel nõupidamisel leiti, et alles 2007. aastal, kui koolides kehtestatakse uus riiklik õppekava, võiks sinna lülitada ka usuõpetuse. See on täiesti vastutustundetu. Nii Põhjamaades kui Suurbritannias on usuõpetus üldhariduse elementaarne osa.
Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo ütles usuõpetusele keskendunud konverentsil, et peab usuõpetuse kooliprogrammi lisamist vajalikuks. Paneb imestama, et Aaviksoo oli kuuest esinejast ainuke, kes julges selgelt väljendada oma poolehoidu usuõpetusse.
Kas tõesti on see, et Tartu vanglasse ehitati kirik, esimene tundemärk talveunest ärkamisest?
Postimehe artiklis hüüdis üks kooliõpetaja viimases hädas: "Päästkem lapsed!" Tõepoolest, meil on veel, keda päästa. Ja kes võiks seda teada õpetajast paremini. Lõpuks küsibki seesama õpetaja: "Millal küll koidab see päev, kui Eesti valitsus oma laste hingede kaitseks hakkab õpetama koolides kohustuslikku usuõpetust."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)