Tumedast tulevikust päästaks solidaarsus

Tõsi, algul tuli vabanemispüüdeid teadlikult varjutada tagasihoidlikuma, keelatu-lubatu piiril balansseeriva edasiliikumisega - kõige lõpuks isemajandava Eesti taotlemisega ja Gorbatšovi perestroika (uutmise) toetamisega -, et mitte pilli lõhki ajada.

Esimeseks valguskiireks totalitarismist pääsemise tunneli teises otsas oli olnud Hruštšovi sula - tema eestvõttel mõisteti hukka Stalini isikukultus, vabanesid miljonid poliitvangid ja Siberisse küüditatud, võeti maha diktaatori ausambad. Edasi tuli veel paljudeks aastateks suurem tagasilöök Brežnevi stagnatsiooniaja näol. Alles Gorbatšovi perestroika tõi NLiitu pöördumatud muutused - tõsi, tema Eestit vabaks ei oleks lasknud, lubas kõike teha vaid perestroika piires ja suure Liidu raames, kuid Venemaa president Jeltsin oli teist masti mees ja tuli Eestile appi - meil õnnestus taasiseseisvuda veretult.

Siis olime eufoorias kui kevadel koplisse lastud vasikad, kes ei osanud oma kergelt kätte tulnud vabadusega midagi mõistlikku peale hakata. Tõsi, niipalju meil mõistust oli, et kuna 1939. aastal Eestil liitlasi polnud ja olime osutunud anastajatele kergeks saagiks, siis ajaloo kordumise vältimiseks astusime esimesel võimalusel Euroopa Liitu ja saime NATO kaitse alla.

Oma riigi majandusega läksime kahjuks teise äärmusse. Nii nagu kapitalismil ja kapitalismil on vahe, nii on suur vahe ka Euroopal ja Euroopal. Kui võrrelda sotsiaalse turumajandusega Põhjamaid - Soomet, Rootsit ja Norrat - näiteks Itaaliaga, siis vahe on ikka nagu öö ja päev.

Erinevad kapitalismimudelid paistavad eredalt välja praegu ka USA presidendivalimiste kampaaniast paistva kaudu. Vabariiklaste kandidaat miljonär Mitt Romney oma paremliberaalse maailmavaatega seisab peamiselt Ameerika rikkurite heaolu ja õitsengu eest. Demokraatide kandidaadi Barack Obama investeeringuks on kogu rahvast, oma riigi keskklassi ja samuti vaesemaid rahvakihte aitav poliitika - tema taotleb ülirikaste kaasamist, et need solidaarsust ilmutades ja kõrgemate maksude kaudu oma panust suurendades nõrgemaid järele aitaksid.

Lojaalsus riigile ja patriotism teenivad plusspunkte, kui riigijuhid seisavad kogu rahva parema käekäigu eest. Üksmeel ja ühtehoidmine oma rahvaga on eriti oluline tänase päeva tingimustes. Ka jõukas USA-s saadakse aru, et investeering oma rahvasse õigustab ennast - negatiivselt suhtujaid ja heitunuid jääb vähemaks, ühiskonna üldine tasakaal ja riigisisene turvalisus paranevad, kuritegevuse vastu võitlemise peale ei pea enam nii palju kulutama, vähem on streike ja meeleavaldusi, ülestõusudest ja mässudest rääkimata.

Valimised on USA-s alati ausad olnud - mäletan, et neil isegi kommunistlik partei osales oma kandidaadiga. Ka tänapäevane e-valimiste needus neid ei ähvarda - kõrgeimal tasandil on ameeriklased avaldanud umbusaldust e-valimiste kui ebademokraatlike vastu.

Eestis oli Laari šokiteraapia aegu haljale oksale jõudnute esmane õigustus elanikkonna elatustaseme suurele kihistumisele, et enne kui midagi jagama hakata, tuleb rikkust koguda. Kogutakse juba 21 aastat ja kestab suur vaikus - mitte keegi ei raatsi oma suurekspaisunud tengelpunga paotada... Parempopulistliku valikuga jõudsimegi Euroopa "parimate" sekka - oleme elanikkonna lõhestatuselt elatustaseme poolest pärast Portugali Euroopas teisel "auhinnalisel" kohal.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond.

Jaga |