Katastroof polnud mitte ravimihinnapoliitika käivitamine, vaid olnuks selle jätkuv puudumine

SIIRI OVIIR,      03. september 2003


Hea lugeja, mind sundis sulge haarama ja kirjutama ettevõetust sotsiaalministrina Ando Lepsi kirjatükk 9. augusti "Seitsmes Päevas" ja samane justkui kopeerpaberilt tulnud Heimar Lengi hinnang minu tööle ministrina (vt EPL, 13.08.03). Minu tegevuse kohta ei olnud etteheiteid ei peaministril Siim Kallasel ega koalitsiooninõukogu esimehel Edgar Savisaarel. Isiklikult ei näe ma põhjust kaitsta end nimetatud kirjutajate asjatundmatu kriitika eest, kuid kuna alavääristatud on ka neid inimesi, kellega koos 13 pingelisel ministrikuul töötasime, pean vajalikuks vastulause esitamist.
Süüdistuse teravik oli suunatud ravimipoliitika käivitamise vastu ja sellepärast peatun sellel teemal põhjalikumalt.

Põhjused, mis sundisid ravimihindu riiklikult reguleerima

Raha suurusjärk tervishoiu tarbeks on kindlaks määratud seadusega ja seda on 13 protsendi jagu sotsiaalmaksust. Sotsiaalmaksu maksjaid oli 2002. a umbes 580 tuhat, kusjuures keskmiselt maksis üks maksumaksja aastas (mitte kuus) 8800 krooni. Kuna tervishoiuteenust saavad nii lapsed kui eakad, siis on haigekassas kindlustatuid kokku oma kaks korda enam kui maksumaksjaid, see tähendab 1,3 miljonit inimest. Kulutada saab ainult niipalju, kui raha on. Rõhutan veel kord - raha on 13% sotsiaalmaksust, ei enam. See oli reaalsus, mis sundis igat krooni lugema, vastasel korral oleksime varem või hiljem pidanud paljud tervishoiuteenused tasuliseks tegema.
Kas see oleks olnud meie inimesele taskukohane? Kas see poleks viinud hoopis meie rahva väljasuremise teele?

Ravimitest

Varemalt hüvitas haigekassa retseptiravimi hinnast 50, 90 või 100 protsenti igal juhul, maksku see ravim siis kui palju tahes. Ravimitootja (või tema esindaja Eestis) võis hinda kergitada millal ja kui palju iganes soovis. Riik vaatas seda "äri" tegevusetult pealt, haigekassa maksis nõutu välja ja kogu arstiabi tarvis kogutud raha kulus aina enam ja enam ravimite kinnimaksmiseks. Iga aasta rohkem ja rohkem. Toon näite - kui 1998. a kulus ravimihüvitistele 329 miljonit krooni ehk 13,6% kogu tervishoiuteenuse eelarvest, siis viimases E. Nestori poolt juhitud eelarves oli selleks planeeritud juba 780 miljonit krooni ehk 26%.
See on ligi 2,5 korda enam kui mõni aasta varem. Nii "juhitud" ravimiäri oli muutunud üheks tulutoovamaks ja riskivabamaks majandustegevuseks Eestis. Ja öelge mulle üks põhjus, miks ei peaks ravimitootja siin olukorda ära kasutama ja jätma oma kasumi suurendamata! Kas härrad Leps ja Lenk soovisid tõesti selle jätkumist? Paraku toimib ravikindlustuse eelarve nn ühendatud anumate põhimõttel - suurenevad ühed kulutused, vähenevad võimalused katta teisi.
Ja nii olidki järjekorrad eriarstide vastuvõttudel kohati juba aastate pikkused, haiglad olid sunnitud lõpetama plaaniliste haigete vastuvõtu juba sügisest, arstid-õed nurisesid oma palga üle jne, jne. Rahul ei olnud patsient ega meedik. Või on härrased Leps ja Lenk selle kõik juba unustanud? Oleks ju võinud tõesti käed rüpes seda kõike pealt vaadata ja midagi tegemata kiruda eelmisi valitsusi - kahed valimised ju ees. Oli neidki, kes seda soovitasid. Ma ei ole kunagi pidanud ministriametit auametiks ega unustanud kohustusi, mis sellega kaasnevad. Antud juhul oleks iga tegevusetu kuu, rääkimata aastast, sundinud sulgema üha enam väikehaiglaid, teinud arstiabi järjest suuremale hulgale inimestele kättesaamatuks ja lõpetanud enneaegselt paljude haigete elupäevad. Kas seda soovisid Leps ja Lenk? Kas sellise olukorra eest ei oleks Keskerakonda ja tema ministrit kritiseeritud? Kas selline käitumine oleks olnud vastutustundlik? Tõsi, haigekassa eelmine juhtkond oleks minu suhtes olnud leebem ja mitmed ravimitootjad jätkuvalt rahulolevad. Sellist "populaarsust" pole mulle küll vaja. Võtsin ministriameti vastu teades, et langetada tuleb ka hetkel küll ebapopulaarseid, kuid perspektiivis hädavajalikke otsuseid. Ja oleks olnud loomulik, et nende selgitamisel ka Kesknädal oleks mulle toeks tulnud.

Mida tegime ravimihindade langetamiseks

1. Esimese sammuna muutsime ravimite registreerimise korda. Tulemusena olid juba nädala pärast (märts 2002) taas müügil taimse koostisega odavad ja patsiendile harjumuspärased "ravimid" validool, palderjan, allohool jmt.
2. Hõlbustasime Euroopa Liidus registreeritud ravimite pääsu Eesti turule. Mõju - patsiendile vajalike ravimite kiirem turule pääs, samuti kulutuste vähenemine ravimi registreerimisel, mis omakorda alandab ravimi hinda.
3. Võimaldasime raviarsti taotlusel patsiendile sisse tuua tema poolt varem kasutatud ravimit. (nn Vene rohi).
4. Korrigeerisime ravimite juurdehindluse määrasid, tõstes huvitatust tuua turule odavamaid ravimeid ja piirates kallimate ravimite juurdehindluse määra.
5. Kehtestasime toimeainepõhised piirhinnad ja asusime ravimitootjatega hinnakokkuleppeid sõlmima. Piirhind - lihtsustatult nn keskmine hind, kusjuures piirist odavamaid ravimeid on alati vähemalt kaks. Kuna raviv mõju on ravimi toimeainel (mitte karbi värvil või tootja firmal/maal) ei näe põhjendust, miks vähesest ühisest rahast kinni maksta ülikalleid kaubamärke. Hinnakokkulepe sõlmitakse üldjuhul ravimitootjaga, kelle toote hind on piirhinnast madalam. Sellega välistatakse võimalus hinda tõsta. Teisalt sunnivad piirhinnad ja hinnakokkulepped tootjat sama toimeainega kallimate ravimite hindu langetama (kuna tegu on täpselt samade raviomadustega ravimitega, miks peaks siis kallimat ostetama).
Me ei leiutanud siin Eestis jalgratast. Analoogne mudel on mitmetes riikides ammu kasutusel ja ravimite hinnalangetajana andnud häid tulemusi. Ka meil ilmnesid positiivsed tulemused juba minu ministriks oleku ajal. Nii näiteks odavnes kolesterooli alandav ravim Zocar ligikaudu 25% ja vererõhu ravimid Norvasc 20% ja Ca-rentic 17%, insuliinid keskmiselt 8% jne. Muidugi arvestades meie sissetulekuid on ravimite hinnad ikka kõrged. Kõrgele ei tõusnud ravimite hinnad aga mitte 2002. aastal, vaid sellele eelnevatel aastatel.
Ettevõetu tulemusel jätkub hindade langus ka käesoleval aastal ja selle arvel saaks soodusravimite nimistusse lülitada uusi patsientidele vajalikke ravimeid. Olen kindel, et veel sellel aastal oleks võimalus asuda hüvitama ka vähiravimit Clivec, rahaline kate haigekassa ravimieelarves on selleks tekkinud.

Positiivsed nihked tervishoius ravimihinnapoliitika käivitamise tulemusena:
- 2002. aasta oli esimene aasta, kui ravimieelarvet tavapärase 100 miljoniga ei ületatud.
- Mitme aasta järel oli 2002. aasta esimene, kui haiglatel jätkus raha patsientide ravimiseks aasta lõpuni (vt EPL, 14.11.2002).
- Ravimikulude kontrolli alla saamine võimaldas patsientide ravimist jätkata mitmel väikehaiglal (Hiiumaa, Rapla, Põlva, Jõgeva, Valga), mille sulgemine oli eelmise ministri poolt kavandatud.
- Ravimikulude kontrolli alla saamine võimaldas haigekassal enam maksta mitme tervishoiuteenuse eest (näiteks hooldusravi, perearstiabi, eriarstiabi).
- Ravimikulude kontrolli alla saamine võimaldas kehtestada uusi haigekassa poolt tasutavaid teenuseid (näiteks koduõendusteenus).

Kõik kokku aga andis võimaluse ka meedikute palga tõusuks. Nii tõusis möödunud aastal arsti arvestuslik keskmine palk 1813 ja õel 431 krooni võrra (keskmised palgad 2002. a vastavalt 12 013 ja 5221 krooni).
Tervishoiusüsteem töötab patsiendile - järelikult on positiivsed nihked tervishoius positiivsed ennekõike patsiendile. Väidan, mitte ravimihinnapoliitika käivitamine polnud katastroof, vaid selle jätkuv puudumine oleks olukorra tervishoius katastroofiliseks teinud.
Toetuse ettevõetule andsid Eesti Arstide Liit, Eesti Õdede Ühing ja Eesti Haiglate Liit (vt BNS, 18.06.2002). Minu tööd tunnustati ka tiitliga "Tervishoiusõber 2002". Olen selle üle uhke, on ju tegemist meie tervishoiu, selle probleeme ja võimalusi kõige paremini tundvate eriala inimeste poolt omistatud tiitliga.
Eksmiilits Ando Lepsi kriitika minu aadressil ei tugine paraku faktidel ega protsesside mõistmisel. Ma mõistan, miks ameti ennetähtaegselt maha panema pidanud minister Eiki Nestor minu ettevõtmisi ainult mustades värvides esitas, ma mõistan ka ravimifirma Pfizer Eesti esindaja igakuiselt edutute kohtukaebuste esitamise ajendeid ja tekitatud kära ajakirjanduses, kuid ei suuda mõista härraste Lepsi ja Lengi ajendeid, miks nad püüavad veel täna panna lugejat uskuma, et Keskerakonna väljajäämises valitsuskoalitsioonist olid süüdi selle ministrite, sealhulgas minu, halb töö.
Üks eelmise sajandi "suur propagandameister" juhindus oma tegemistes enda poolt kirja pandud põhimõttest: "Korratud vale muutub tõeks." Ei tahaks siiski arvata, et erakonnakaaslased Leps ja Lenk teineteist üheselt korrates just seda taotlesid, kuid pean vajalikuks enda ja oma kolleegide kaitseks sotsiaalministeeriumi päevilt ja lugejatele meeldetuletuseks väljavõtte esitamist valimiseelsest rahvaküsitlusest (EPL, 01.03.03), mis veel kord lükkab ümber väite "... kõik oli halb". Hoopis vastupidi, valija arusaam ettevõetud sammude vajalikkusest pälvis suurima toetuse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)