Maruste ja Gräzin kahtlustavad, et kapo rikkus seadusi

Tallinna Televisiooni poliitkommentaarisaates „Vaba mõtte klubi" 24. jaanuaril rääkis saatejuht, Maalehe ajakirjanik Peeter Ernits skandaalide ebaproportsionaalsest kajastamisest järgmist:

Gräzin: Euroopas jääks Eesti kaotajaks

„Olgu nn „Ansipi režiim" või mitte, kõik pole sugugi ühte meelt. Rääkisin peaministripartei liikme Igor Gräziniga. Ta oli väga-väga pahane, kui pehmelt öelda, rääkides Keskerakonna peakorteri puistamisest. Ei ole seal mingit armastust Keskerakonna vastu, aga see, mis seal toimus - ilma manukateta, väidetavalt tuulamine...! Professor ütles, et oleks ta noorem, võtaks ta selle asja ette ja saaks väga rikkaks - Euroopa Inimõiguste Kohtus, ei ole kahtlustki, Eesti riik jääks kaotajaks."

Ernits lisas, et järelikult ei mõtle kõik ühtemoodi, ja et „sellest enam ei räägita, aga see oli väga räige".

Kui Kesknädal võttis ühendust Gräziniga ja küsis üle, kas me saime temast ikka õigesti aru, vastas Riigikogu Reformi-saadik, et ta jääb tõesti TV-eetris vahendatud sõnade juurde.

27. jaanuaril avaldasid peavoolu arvamusest (mida kõrgeimatest võimustruktuuridest meediale peale suruti) erinevat arvamust nii endine Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, nüüd Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste kui ka Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi.

„Kui keegi tooks mulle Keskerakonna peakontorist leitud poliitiku ja praeguse kõrge euroametniku Hannes Rummu e-posti väljatrüki, siis loeksin kindlasti neid kirju. Võimalik, et otsustaksin osa neis sisalduvast infost avaldada. Otsust tehes ei lähtu ma kirjade minuni jõudmise viisist, vaid sisust. Nii käitun ka kõigi teiste poliitikute isikliku kirjakasti väljaprindiga," kirjutab Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi artiklis „Varastatud info on ajakirjanduse lahutamatu osa". Ta lähtub oma otsuse tegemisel kõige elementaarsemast, pidades õigeks materjali avaldamist, kui see pakub üldsusele huvi.

Maruste: IRL-i skandaalis võib kahtlustada suurt korruptiivset tulu

Maruste kirjutas Eesti Päevalehe artiklis „Kas prokuratuur ja kapo suudavad tõrjuda mõjuvõimu ärakasutamise kahtlustusi?" esmajoones ka IRL-i elamislubade afäärist, mida muu meedia püüab pingsalt tahaplaanile suruda.

Maruste ütleb: „Elamislubade skandaalis võttis asjassepuutuv erakond kiiresti hukkamõistva positsiooni ning päästis sellega suuresti, vähemalt eetilises plaanis erakonna näo, kuigi löök erakonna väärtustele oli raske. Ühe erakonnaliikmest võtmetegija kiire tagasiastumine oli ses olukorras ainuõige. Kuid see samm ei anna veel selget vastust küsimustele, mis ikkagi ja kuidas toimus. Kahtluse all on isiklik kasusaamine positsiooni ära kasutades, avaliku võimu usaldusväärsus ning väga suures summas korruptiivne tulu, mis ohustavad nii sise- kui ka välisjulgeolekut. Juhtunu kaalu näitas kas või asjaolu, et antud teema ületas televisioonis Euronewsi uudisekünnise. Õiguskaitseorganid, sh prokuratuur, on võtnud jälgiva positsiooni. Asjaolude väljaselgitamine on jäänud (jäetud?) peatselt moodustatava riigikogu uurimiskomisjoni ülesandeks."

Maruste see seisukoht tõestab ilmselgelt, et Reform on mures oma võimupartneri korruptsiooni sügavuse pärast - ja ka sellepärast, et me ei tea selle ulatust. Ega saagi teada, kuna õiguskaitseorganid vaid „jälgivad".

Keskerakonna vastase rünnaku kohta kirjutab Maruste: „Kahe teise erakonna riigikogulasest liikme väidetav mõjuvõimuga kauplemine 500-600(?)-eurose annetuse vastuvõtmise ja haldusorgani mõjutamisena vallandas massiivse politseioperatsiooni, kus osalesid kümned kapo töötajad. Tunde kestnud läbiotsimises kahtlustatavate töö- ja elukohas võeti hulgi ära dokumente ja arvutid."

„Läbiotsimine on tugev põhiõiguste riive. Kas rakendatud abinõud ja nende intensiivsus olid proportsionaalses suhtes taotletava eesmärgiga?" küsib Maruste.

Läbiotsimine kodus või erakonna peakontoris?

„Ja veel - üks asi on otsida läbi füüsilisest isikust erakonna peasekretäri kodu, teine asi on läbi otsida riigi suurima opositsioonierakonna kogu keskkontor. Massiivne ja jõuline politseioperatsioon suhteliselt lahja ametliku  kahtlustuse pinnalt opositsioonierakonna suhtes võib kergesti näida ,,Valgevene tegemisena". See sobitub raskesti Eesti kui demokraatliku õigusriigi kuvandiga," on Maruste oma võrdluses kujukas.

Nn mõjuvõimuga kauplemise kohta arvab Maruste, et „mida iganes me ei arva Keskerakonnast, tema meetoditest, poliitikast ja üksikutest poliitikutest, ei vabasta see meid demokraatliku õigusriigi reeglitest ja põhimõtetest".

Saadikupuutumatuse kohta ütleb õigusteadlane, et „Põhiseadus sätestab riigikogu liikme puutumatuse. Kui saadikul neid privileege pole, võib tema mandaat kergesti muutuda sisutühjaks. Näiteks võttes ettekäändelise kahtlustuse põhjal parlamendiliikme(d) oluliste hääletuste ajaks vahi alla, võib paralüseerida kogu parlamendi või isegi muuta poliitilist võimuvahekorda. Seekord ei olnud õnneks tegu vahistamisega. Kuid ka vahistamiseks ei ole vaja praegu kehtiva regulatsiooni põhjal seadusandja luba, vaid selle otsustab peaprokuröri taotlusel õiguskantsler."

Samuti tuletab Maruste meelde, et täna kehtiv regulatsioon ei näe läbiotsimiseks ette mingit luba ega erikorda, selle otsustavad organid ise nagu igal muul juhul.

Lõpetuseks küsib endine Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik: kas prokuratuur ja kapo ikka täiel määral mõistsid endale võetud vastutuse suurust?

„Kas nad suudavad veenvalt tõrjuda kahtlustusi selektiivsest lähenemisest ja/või mõjuvõimu ärakasutamisest või sellega manipuleerimisest? Kas nad suudavad hoida delikaatset tasakaalu täitev- ja seadusandliku võimu vahel ning toimida seejuures kõiki õigusriikluse norme ja printsiipe arvestavalt?  Soovin, et see nii oleks. Kuid selles veendunud ma veel ei ole."

Võimsad lugejate kommentaarid

Tegelikult oli esimene, kes katkestas peavoolumeedias kaks nädalat kestnud Keskerakonna materdamise, hoopis Eesti Päevalehe ajakirjanik Raimo Poom (23.01), esitades seni vastamata küsimusi asjaolude kohta ja pannes kahtluse alla juhtunu seaduslikkuse kirjutises „Toobali skandaali must-valge ja hall". Raimo Poom on Suurbritannia Eesti saatkonna endine poliitika- ja pressiametnik ning küllap on temagi pilk euroopalikum kui kodukootud „keskivihkamise trend" seda eeldab.

Ja lõpuks, kõiki eespool tsiteeritud autoreid ja lugusid täiendavad väga teadlikud ja julged kommentaarid, mille lugemine võiks olla kasulik igale inimesele, kes muretseb Eesti kui õigusriigi ja Eesti kui politseiriigi vahekorra pärast.

Näiteks üks küsimus, mis kõlama jääb, oli see: miks tuli nii kõrge õigusteadlikkusega inimene nagu Rait Maruste oma kahtlustega välja sedavõrd kaua pärast skandaali puhkemist?

Ühe vastusena pakutakse, et esiteks, IRL-i elamislubade skandaal ületas paljude ülemaailmsete uudistekanalite künnise, ja võib-olla oodatakse välisriikides nüüd, mida Eesti koletu julgeolekuohu paralüseerimiseks ette võtab. Samuti peab riiklike jõustruktuuride ülereageeritud rünne Euroopa Liidu liikmesriigi Eesti suurima opositsioonijõu peakontori vastu kaasa tooma Euroopa struktuuride huvi ja andma vastuse küsimusele, miks Eestis „etendati" Põhja-Koread, Venemaad või Ukrainat. Ning miks selle kiitsid heaks Eesti president, parlamendispiiker ja peaminister?

URMI REINDE

urmi@kesknadal.ee

Jaga |