Keit Pentuse minetatud eetika

MAREK JÜRGENSON,      05. aprill 2006


Öeldakse, et poliitika on räpane, et poliitilises võimuvõitluses on kõik lubatud. Paraku tuleb sellega üksnes nõustuda, kui vaadata 23. märtsil Tallinna linnavolikogu istungil toimunut, mida järgmise päeva Eesti Päevaleht kajastas.

Kõige suuremaks küsijaks oli linnavolikogus opositsioonis oleva Reformierakonna fraktsiooni esimees Keit Pentus, kellele sugugi ei mahtunud pähe, miks müüakse kesklinnakortereid turuhinnast sadu kordi odavamalt ning erastamishindadega, kui erastamine on seaduse kohaselt lõppenud.
Ei aidanud selgitusest, et mõjuvaks põhjuseks on võrdse kohtlemise taastamine nende isikute suhtes, kes üüritavat eluruumi enne 2001. aasta juunit erastada ei saanud ja et see kaalub üles linna kui omaniku huvi saada võõrandamisest suurt kasu.

Keit Pentus ei taha mäletada
Kas 23. aprillist 2003 kuni 10. aprillini 2005 Tallinna Kesklinna vanemaks olnud Keit Pentus ei mäleta oma linnaosavanemaks oleku aja seisukohti ja korraldusi või taha seda teha? Õigem on ilmselt viimane!
Küsimusele, mille alusel ja millises järjekorras ühe või teise sundüürniku küsimused arutusele tulevad, koos ilmselge vihjega, et valikuid tehakse mingitest hämaratest printsiipidest lähtuvalt, teab endine Kesklinna vanem ilmselt ise suurepäraselt vastust. Ka tänasel päeval kehtivad kõik samad korrad nagu mitme eelneva linnaosavanema ajal ning Kesklinna linnaosa eluasemekomisjonis on ka täna kehtiv juba aastaid kehtinud kord eluruumide eraldamise ettepanekute tegemisel, mida julgeks pidada igal juhul üheks parimaks, kui mitte just kõige paremini ja õiglasemalt ning läbipaistvamalt toimivaks korraks, mille alusel töötavad Tallinnas toimivad eluasemekomisjonid.
Juba Keit Pentuse valitsemisajal tegi linnaosa eluasemekomisjon mitmete möödunud neljapäeval volikogus arutatud küsimuste kohta otsuse: anda üürile ja võõrandada. Tol perioodil tekkinud võimuvõitluse tõttu jäid küll vastavad eelnõud menetlusse esitamata, kuid on üheselt selge, et linnaosavanema toetus oli igal juhul olemas. Suur hulk kirju, milles tehti sundüürnikele ettepanek esitada taotlus nende poolt kasutavad pinnad otsustuskorras ära osta, koostati Pentuse ajal ning endine linnaosavanem teab ilmselt üsna hästi, et selliseid toiminguid ilma linnaosavanema heakskiiduta ei tehta. Sama ettepanek tehti ka paljudele neile nn mitte-sundüürnikele, kelle käsutuses olid üksikud linnale kuuluvad pinnad, kuid mida linnal polnud otstarbekas enda omandis hoida. Viimaste suhtes pole tänanegi linnavalitsus veel järgnevate toimingute osas otsustuseni jõudnud, kuid Pentuse tollane nõudmine oligi: kirjad saadetagu välja kõigile.
Seejärel sai linnapeaks Tõnis Palts, ja kogu protsessile tõmmati pidur peale.
Asjaolu, et mõned nüüd volikogus arutatud punktidest olid linnaosa ja linnaosavanema heakskiidu saanud juba Pentuse linnaosavanemaks oleku ajal, on selgelt kummaline.

Võimult lahkudes kaob eetika
Kuidas saab pöörata oma põhimõtteid ja otsuseid lühikese ajaga peapeale ja risti vastu iseendale?
Näiteks võeti Keit Pentuse initsiatiivil volikogus üles küsimus, et üks pere on Tallinna linnalt juba pinna saanud erastada ja neile ei tohiks enam midagi anda. Tegelikult oli asi selles, et inimene, kes on endale pinna erastanud, tegi seda mitteeluruumide erastamise kaudu, ekspertide poolt kinnitatud turuhinnaga ja oma seaduses ettenähtud õigust kasutades. Kuid oluline on asja juures fakt, et kinnistusraamatus on selgelt kirjas: nimetatud pind on keldrikorrusel asuv 28m2 mitteeluruum, mida kasutatakse ateljeena. Kas peab nüüd perele, kes elab ca 65m2 korteris, esitama ultimaatumi: minge sinna keldris asuvasse ateljeesse elama?
Kui Keit Pentus kinnistusraamatust info sai, siis oleks ta pidanud nägema ka seda, et keldriruum erastati 2004. aastat alguses. Aasta hiljem ehk 2005. aastal toetas Keit Pentuse juhitud linnaosa ja selle eluasemekomisjon ise ettepanekut sellele inimesele elamispinna andmiseks. Juba tol ajal leidis linnaosa eluasemekomisjon, et keldriruumis paiknev ateljee ei takista elamispinna andmist.
Vormistatud eelnõuna jõudis küsimus volikokku aga alles eelmisel neljapäeval, ja sellele oli Keit Pentus nüüd vastu?!
Kas tõepoolest muudab opositsioonis olemine neid põhimõtteid, mida võimul olles ellu taheti viia nii vääramatult, et võimult lahkudes kaob ka kõik see, mida nimetame eetikaks?

(Eesti Päevaleht seda artiklit ei avaldanud.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)