Endel Uiga USA-st: Mis juhtus vanal Eesti ajal ja mis juhtub praegu

„Olen vaadelnud riigi sündi algusest peale võrdlemisi kriitiliselt,” alustab Uiga oma mõtisklusi. „Paljud küsimused on siiamaani vastuseta. Näiteks – miks hävitati põllumajandus? Samuti on mul hinges Eesti Kongressi tekkimine – miks seda oli vaja? Selle aktsioon oli võrdlemisi küsitav.

Olen oma elu jooksul näinud kaks korda Eesti vabariigi sündi – sündisin 1918. aastal. Nägin ise ja mäletan väga hästi ka eelmise vabariigi kadu. Seepärast teevad mulle muret mõned praegused arengud.  Võrdlen siinset pilti Ameerika demokraatiaga. Seal on muidugi pikk kogemus, kus on demokraatia üles ehitatud kompromissile. Siin kompromissile minek täielikult puudub – kõik on üles ehitatud ainult võimule.”

Hr Uiga teeb küll ühe möönduse, väites, et kahjuks viimane aktsioon USA-s, riigivõla pikendamine, näitab samuti olukorda, kus kompromissi ei loodud ja otsused tehti ainult oma ideoloogia vaatevinklist.

Kas Eesti oli kommunistlik riik või oli ta kommunistliku riigi okupatsiooni all?

Tagasi tulles Eesti asjade juurde, ütleb ta, et on olnud pikka aega äärmiselt häiritud ameerikaseestlaste juhtkonna seisukohast okupatsiooniaja suhtes.  Nimelt suhtusid väliseesti juhtivad ringkonnad Eestisse kui kommunistlikusse maasse, kellega ei võinud läbi käia.

„Tegelikult Eesti ei olnud kommunistlik maa, me olime kommunistliku maa poolt okupeeritud,” täpsustab hr Uiga oma mõtet.  „Meid ei lubatud kodumaale minna. Kui keegi Venemaa viisa võttis, nimetati neid roosadeks ja teiste hullemate sõnadega.

Teine näide oli 1980ndatel, kui liikumine juba vabamaks läks. Eestist käis poistekoor meil USA-s esinemas. Mina lehvitasin Eesti lippu, laulsime Eesti hümni ja mul olid pisarad silmas, aga meie „Vaba Eesti Sõna” kirjutas, et nüüd on Eesti noored ka kommunismipropaganda teele viidud.”

Uiga räägib, et teda väga huvitab, miks väliseestlaste juhid võtsid nii jäiga seisukoha – see on võõras ja imelik. „Muidugi, paljud meie juhid töötasid koos CIA-ga – ja CIA töötas kommunismi vastu. Eks sealt tuli mõte, et Eesti on ka kommunistlik maa. Võideldes kommunismi vastu võitlesid nad siis koos ka Eesti vastu.

Omalt poolt tahan vabandada, et meie väliseestlaste juhtkond  suhtus kodueestlastesse kui kommunistide agentidesse – me ei oleks pidanud neid nii nimetama.”

Uiga sõnul on Ameerika ühiskond kodumaa suhtes külmaks jäänud. „See on väga provintslik suhtumine.”

Rahvarinne oli kohalik vabastaja, Eesti Kongressi tõid siia USA eestlased

Teine nähtus, mis hr Uigale rahu ei anna, on Eesti Kongress. Vabadusliikumine oli tema jaoks vaid Rahvarinne, kohapeal sündinud organisatsioon kohapealsete inimestega.

„Eesti Kongressi püüti teha Eestis, Lätis, Leedus. Igal pool  see läbi ei läinud, aga Eestis läks. Ameerika pakkus Eesti Kongressile suurt toetust, raha ja igasugust organisatsioonilist abi. Seepeale meenub Pätsi ütelus, et andke raha, ma teen telefonipostist ka presidendi! Raha tuli kongressile palju.

Rahvarinne töötas vabastamise eest , aga kongress – nemad olid Balti keti vastu, 3. märtsi 1991 iseseisvusreferendumi vastu, Eesti lipu heiskamise vastu. Nad esindasid nn järjepidevust, olles terve Savisaare-Rüütli liini vastu. See järjepidevus on minu jaoks väga küsitav institutsioon, sest me olime ju poolsada aastat Nõukogude osariik!.

Tuleb ka selgitada, miks juhtus nii, et kui Ameerika Kongress kutsus Kanadast endale nõu andma eestlaste rahvusgrupi juhi, et temalt küsida Eesti kohta, siis see suur Eesti eest seisja  soovitas Eestile mitte anda iseseisvust! Ta tegi seda, et Ameerika Kongress meie vabadust ei toetaks, sest meil oleks siis kommunistlik valitsus siin.”

Riigipiir

Üks asi, mis Endel Uiga meelest on veel tänapäevani lahendamata, on riigipiir.

„Põhiseaduses on riigipiir Tartu rahuga määratud, mis pole õige, sest riigipiir määratakse rahvusvahelises õiguses kahe riigi vahelise lepinguga,” selgitab ta.  „Venelased ei tunnista ju meie põhiseadust, miks nad peaksid tunnistama meie poolt määratud riigipiiri? Väga ebaloomulik seisukoht meie poolt.”

Tootmine ja põllumajandus

Hr Uigat häirib tõsiselt see, mis juhtus meie põllumajandusega. Maaharimine oli tema hinnangul kõrgel järjel, seakasvatus, piimatoodang, kalatööstus –  Uiga mäletab isegi Kirovi kalurikolhoosi, mis olnud „riik riigis”.

„Kui võim tuli meie kätte, siis ma ei saa aru sellest, et kuidagi Laaril tekkis  idee kasutada Friedmani. Kust ta selle sai? Ta oli ju ainult kooli lõpetanud ajaloolane. Jah, ta käis tihti Ameerikas – ja äkki sai temast ülivaba majanduse teooria idee kandja! Kogu meie tööstus anti väliskapitalile ära, turism, hotellindus, kõik. Omast kohast oli see hea – kapitali tuli riiki sisse. Aga kasum läheb nüüd ka välja.”

Uiga mäletab aega, kui praegune president Ilves juhtis seda võitlust, et ka elektrivõrk läheks ameeriklaste kätte. „Õnneks elekter päästeti ära, see oli suur võitlus..”

Ja põllumajandus! Endel Uiga arutleb, et meie rahvas on sadu aastaid ehitanud ennast üles just põlluharimisega.

„On olnud suur crash (autokatastroof – ingl. k) see Milton Friedmani tagajärg Eestile! Tema idee on kokku langenud! Üks kolmandik maainimesi kaotas töö, maa, kodud  ja oli sunnitud maalt lahkuma.

Kui taheti maa tagasi anda endistele omanikele, siis oleks võinud ju tingimused seada, et maa peab produktiivseks jääma! Seda ei saanud otsustada ükski valitsus – Riigikogu oleks pidanud seda seadustega tegema.”

Mis oleks juhtunud, kui Savisaar oleks jäänud võimule?

Uiga jätkab arutlusega, mis juhtunuks, kui  Savisaare liin oleks edasi läinud: „Põllumajandus oleks meil Soome-taoline. Savisaar püüab ju ajada Põhjamaade-poliitikat. Vahekord Venemaaga oleks parem – Jeltsiniga sai ta hästi läbi. Piir Venemaaga oleks korras. 

Veel kord, oleksime nagu Soome on – iseseisev nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Ameeriklastele Soome ei sobinud, sest soomlased on kiusakad poisid, liiga iseseisvad.”

Uiga ütleb, et kõik need arengud on teda pikka aega huvitanud ja ta on neid hoolega jälginud. Eriti kurb on ta siiski põllumajanduse hävitamise pärast, sest  tema arvates on maarahva kodutuks tegemine üks suur mõtlematu samm.

Keskklass puudub

Uiga meenutab, et vana Eesti ajal oli hoopis teine olukord. Eksisteeris stabiilne keskklass, inimestel olid kodud, kasvasid lapsed. Nende kõrval oli vähe vaeseid, aga ka vähe rikkaid.

”Praegu on keskklass kadunud täielikult ära, suurem osa on vaeseid, mõned rikkad. Mina ei ole ajaloolane, aga mind huvitab, kus need otsused tehti, kes nende otsuste taga oli – minu arust ei olnud need kõige paremad otsused Eestile. Majanduslikult iseseisvast riigist sai banaanivabariik, kes töötab praegu väliskapitalile.”

Geopoliitiline asend

Uiga on kindel, et USA-l polnud huvi, et Eestist saaks teine Soome, kes on liiga põikpäine.

„Meie geopoliitiline asend on küll ohtlik, sest oleme Vene naabrid, aga samal ajal annaks see meile võimaluse võita majanduslikult. Kuid oleme viimase võimaluse ära pühkinud.”

Edgar Savisaar esindab hr Uiga sõnul kohalikes huvides aetavat poliitikat, ja seega tema pea mahavõtmine ei tule mitte Eesti seest, vaid selle taga on välisvõimud, on Uiga veendunud.

Eesti rahvale au ja kiitus

Uiga ütleb lõpetuseks, et iga kord, kui ta Eestis käib, näeb ta, kui võimsalt elu meil edasi on läinud. Eriti vaimustavad teda linnaarhitektuuri saavutused, s.o arhitektide hea töö:  „Ilusad ehitused, värvirikkad materjalid, huvitavad konstruktsioonid.“

Samuti paneb ta tähele, et teed on Eestimaal heas korras  ja hästi toimib telefonivõrk.

„Au ja kiitus! See on ju kõik eesti rahva poolt loodud!”

Lugejale teadmiseks:

Endel Uiga õppis sõja eel  Tallinna Tehnikaülikoolis elektrotehnikat. Mobiliseeriti kõigepealt Punaarmeesse, kust läks oma sõnul põranda alla. Siis mobiliseeriti Saksa armeesse, kus võitles Kuramaale välja sõja lõpuni. USA-s on terve elu teinud puhttehnilisi töid, olnud professor ülikooli juures, õpetanud optoelektroonikat („digitaaltehnika ja optika abielu” ), kirjutanud raamatuid ja tegelnud fotograafiaga. Kõike seda oleks ta tahtnud teha kodumaa heaks…

Jaga |