Meedia pärsib mõtlemist kurikavalalt

Meediast kuulsin riigiõiguse professorilt Ülle Madiselt, et e-valimised on põhiseaduslikud. See tõmbas minu kui ka ühe potentsiaalse valija meeled pingule. Miks nii kompetentselt teadlaselt selline väide? Kas hoogustamaks e-valimisi? Ei tea...

Mina jagan teise õigusteadlase Ando Lepsi arvamust, et meie põhiseaduse nõuete järgi peavad valimised olema otsesed, ühetaolised ja salajased. Oldagu kusagil kempsus või kännu otsas, on need e-valimised ühetaolised, otsesed ja salajased?

Mind jäidki vaevama kahtlused, et ole sa nii suur spetsialist või teadlane kui tahes, sinu arvamused ja seisukohad sõltuvad sellest, kellena ja kus sa töötad. Ilmselt saab tõtt rääkida ainult vaba inimene. Vaba on meie demokraatlikus riigis ka see inimene, kes istub kodus pensionil ja kellele ei saada mingit survet avaldada.

Kui töötad presidendi nõunikuna või mõnel muul riigiametniku kõrgel kohal, siis kiidad (oled ilmselt sunnitud kiitma) kõike heaks, mis riigis tehakse valitseva klassi huvides. Nii sündis ka kavatsus sõlmida Venemaaga piirileping, kus põhiseaduse vastaselt kingitakse ära Eesti riigile kuuluvaid maid ja veekogusid, koos nende juurde kuuluvaga. Miks seda tehakse, sellele selget ja õigustavat põhjendust ei ole.

Kelle huvides?

Päris kurb on tõdeda, et meie meedia on rakendatud võimu ja valitsuse vankri ette ning meediast saab rahvas uudiseid teada tendentslikult, just selle kliki huvides, kes meedia oma vankri ette on rakendanud.

Valimiste tulemused olid arukamale rahvale ootuspärased. Rahvas tahab tsirkuse ja teatri kõrvale ka leiba, aga seda krosslastelt ja anveltlastelt ju polnud loota.

Rahvas mäletab, milliste avalduste ja ettepanekutega on esinenud Keskerakond. Ükski teine erakond pole neid toetanud, vaid otse vastupidi, takistanud nende ellurakendamist.

Meedia ei häbenegi süvendada rahva arvamust, et on teatud kindlate tegelinskite vankri ette rakendatud ning et demokraatlikust, erapooletult igakülgsest ja õiglasest uudiste avalikustamisest ollakse kaugel. Nii vaikiti Keskerakonna suurest võidust Tallinnas. Me üksnes võime ette kujutada, kuidas ajalehtede esiküljed oleksid põhjalikult ja mahukalt kajastanud uudiseid, kui Reformierakond oleks võimule tulnud. Nüüd ei suudetud varjata pettumust, et ei need kopterid ega Kadriorus labidaga asfaltteedel vehkimine ega Russalka juures pirukate jagamine ei suutnud järjekordselt valijaid lollitamistega petta.

Kui kena laul "Ilus maa" sai Edgar Savisaare poolt ette kantud, meeldis see kindlasti suuremale osale rahvast. Tolle reklaami ilu suurendas veel see, et ei kritiseeritud ega laimatud mitte kedagi, nagu seda oma reklaamides tegid Kross, Anvelt ja kes iganes, et Savisaarele keegi hääli ei annaks. Ometi leidusid meedia abiga kohe ilkujad ja arvustajad, kes oma kriitiliste rünnetega ei saanud kuidagi oma andeid solvamiste ja laimamistega proovile panemata jätta.

Kuulutada tõde kunstijõul?

Mäletatavasti ei tohtinud nüüdseks lagunenud suurel Kodumaal riigi ega tema valitsejate kohta midagi halvasti öelda või neid avalikult kritiseerida. Siis kasutatigi satiirilisi karikatuure „Pikris" ja teistes väljaannetes. Kultuurilehes „Sirp ja Vasar" ilmus pilapilt: mees sõnnikuvankrilt tegi Eesti kaarti meenutava viske "sitta kah!". (Sellest tuli hirmsuur pahandus, karmide tagajärgedega.) Eino Baskin kasutas oma estraadinaljades palju kavalasti ridade vahele seatud, kui kuulajaile arusaadavaid kriitilisi nükkeid. Kui ETV saate "Pehmed ja karvased" sissejuhatuses president Meri büst teatab, et "rahvas ei tea midagi!", siis on ka see vanade aegade meenutus.

Rahvale jääb nuputada: oli see nüüd nali või läbi nalja tegelikkuse avalikuks tegemine? Paraku saame kogu aeg näha, millised on meie valijate väärtushinnangud, ja see paneb mõtlema küll. Mõnikord pidi valimistulemusi vaadates tunnistama, et satiirisarja tegelasel Lennartil ongi õigus - rahvas tõesti ei tea midagi. Või tahabki meie rahvas, et kõik vanaviisi edasi kestaks?

JAAK LAIDLA Harjumaalt

Jaga |