Ikka neljakümnekesi rahvuse säilimise eest

VELLO REKKARO,      14. detsember 2005


Saatsin novembri alguses Postimehele lugejakirja, vastates Rein Veidemanni kirjutisele „Meeleheide ja lootus" (PM, 31.10), mida leht ei avaldanud.

Veidemann meenutas oma kirjutises 25 aastat tagasi Nõukogude Eestis koostatud „40 kirja" ja seda, mis põhjusil tema tollal kirjale alla ei kirjutanud. Ühtlasi andis Veidemann hinnangu Eesti tänasele olustikule „40 kirja" valguses.
Ta märgib: „Siinne kirjutus pole tuha päheraputus. Sest „40 kiri" polnud ju algusest pealegi mõeldud põrandaalusena, vaid kodanikutunde avalik manifestatsioon. Ent kõik need „osalised" – kodanik, kodanikutunne, avalikkus, kuulutamine – olid Nõukogude tegelikkuses pea peale pööratud. Seetõttu võtsid ka kirjale järgnenud „meetmed" kuju, otsekui oleksid need maha kirjutatud Kafka „Protsessist". Nõukogude ajal juhtus, et normaalne käitumine osutus julguseks, väljakutseks, millega tegeles julgeolekukomitee. Just normaalse dialoogi võimatus kuhjus meeleheiteks. Aga ons täna õitsva demokraatiaga Eesti Vabariigis kõik täiesti teisiti? Kahtlen. Vabadust varjutab ebavõrdsus, uued seisused ja nomenklatuurid. Dialoogi asemel laiutab reklaam (propaganda). Normaalsus tähendab julgust. Venestamise asemel rõhub globaliseerumine ja inglistumine. Avalikkusega manipuleerib raha. Jah, uuele „40 kirjale" kirjutaksin alla. Ainult et kes sellest hoolib," lõpetas Veidemann.

Oli ka 40 allkirja omandi asjus
Ajaleht Eesti Sõnumid avaldas 11. mail 1994. aastal teise 40 kirja, sedakorda õiguskantslerile omandi asjus. 1993. aastal oli saanud hoo sisse varade nn tagastamine ja üha suurema arvu põliselanike kodusid hakkas ähvardama vägivaldne võõrandamine juriidilise fiktsioonina loodud tehisomanikele, nn õigusjärgsetele.
Sel kombel riisuti 1990. aastatel omavalitsuste ja kohtute õigusliku vägivallaga 100 000 endise riigiüürniku kodud ja kingiti need õiguslikele subjektidele elik „lehmalellepoegadele" (Jaak Allik), s.o enamikus inimestele, kel puudus igasugune õigus sellele varale.
Kuid neile kingiti need varad poliitilise jõuga, eirates euroopalikke arusaamu ja norme. Toimus ühe elanikegrupi diskrimineerimine ja represseerimine teiste majandushuvides, ühiskonda külvati vaenu, ebaausust, võõra vara omastamist ja saamahimu.
Kingiti need varad aga suuresti baltisakslastele ja hitlerlaste keelitusel oma kodumaa hüljanud väliseestlastele. Tuhandetele sotsiaalehitistele tekkisid sel kombel eraomanikud ja kohalike õigeusukoguduste varad kanditi nn Stockholmi sinodi kaudu kauge Konstantinoopoli kiriku omandiks. Põliselanikud vabastati sel kombel miljardite kroonide väärtuses oma varadest ja peremehemuredest. Eestis käivitus turumajanduse bandiitlik versioon.
Sellises olustikus sündis rahvaalgatuslik liikumine Õiguslik Tasakaal, mis koostaski nimetet avaliku kirja õiguskantslerile, nähes oma missiooni kaasaaitamises tasakaalustatud õiguslike, sotsiaalsete ja majanduslike suhete kehtestamisele meie riigi kõigi kodanike vahel.
Väärastunud õigusliku, sotsiaalse ja majandusliku arengu tendentsid näitavad veenvalt Eesti Vabariigi seadusloome tasakaalustamatust restitutsiooni ideoloogia kasuks ning sotsiaalmajanduslike külgede eiramist. Ebaeetiline seadusloome on õigustühine sisuliselt algusest peale, kuna see toodab vaid konflikte ja majanduslikku laostumist ning on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Kas Veidemann nüüd kirjutaks alla?
Omandiõigust ei tohi taastada ühe laialdase rahvakihi uue represseerimise teel ja aastail 1945–1991 loodud vara ümberkantimisega nn õigusjärgsetele. Kujunenud situatsioon murendab rahva aatelisi tõekspidamisi ja arusaamu eetikanormidest, suunab rahva aktiivsuse loovalt töölt säilinud vara ümberjagamisele, tõukab inimesi ähvardamisele, füüsilisele vägivallale ja muudele kuritegudele. Kehtestatud seadustik külvab ilmselt tahtlikult tüli põliselanike keskel, toob endaga kaasa uusrepresseerimise laine, millega tekitatakse kodanikele Eesti Vabariigi põhiseaduse §25 vastaselt nii moraalset kui materiaalset kahju, mida tuleb lähitulevikus omakorda jälle kellegi arvelt hüvitama hakata.
1994. aastal avaldatud meie 40 nime avaliku kirja lõpp on sümboolne, et olles valinud turumajanduse tee, mõistame omandi olulisust uues olukorras, omanikustaatuse määravat tähendust meie keele ja kultuuri säilitamisel. Kas sellele „40 kirjale" Rein Veidemann kirjutaks alla? Veel ei ole hilja.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)