Aili Aarelaid: Omandireform oli osa kultuuritraumast

URMI REINDE,      15. juuni 2005


"Terve pika perioodi elas eestlane, kui temalt maa võõrandati, kui ta sunnismaiseks ja seejärel pärisoriseks muudeti, ikkagi oma kodus, kuigi see ei olnud tema omand. Aga omand ei olnudki tähtis, tähtis oli kodu ise. Ka nõukogude ajal ei ole umbes kaks põlvkonda tegelikult mingit omandit saanud omada. Heal juhul oli see kooperatiivne omand.
Ja nüüd tekitati omandireformiga olukord, kus korraga anti paljudele inimestele õigus öelda, et kellegi teise kodu on tema omand. Psühholoogiliselt on see täiesti skisofreenne olukord. Sellist asja lihtsalt ei saa tekkida, et üks asi on korraga kahe oma: ühele on ta püsiväärtus ja teisele vahetusväärtus – maha müümiseks."
Aili Aarelaid,
intervjuu Sõnumilehe Laupäevalehele 8. märtsil 1997. aastal

Tallinna Ülikooli sotsioloogiaõppejõud Aili Aarelaid on esiotsa võrdlemisi tõrges. Intervjuud Kesknädalale ta anda ei taha. "Ma ei soovi siduda end ühegi poliitilise jõuga, ja Kesknädal on selgelt poliitiline väljaanne." Ta tunnistab, et vähemalt kolm erakonda on teda endale kutsumas käinud, aga parteilast temast pole saanud. Ja praeguse seisuga ei saa ka.
Lubame, et juttu ei tule mitte Keskerakonna asjast, vaid eesti asjast – on ju temagi ja ta pere läbi teinud tagastatud maja elaniku staatuse muutumise korteriomaniku staatuseks. Omandireformiseaduse 14. aastapäeval* leiame, et just tema filoosoofilis-kultuuriline uurijapilk võiks pakkuda üldistuse epopöale, mida sotsiaalprotsessina tunneme omanike-üürnike vastasseisuna.

Eesti ühiskonda tabas kultuuritrauma
Aarelaiu meelest on omandireformi kui nähtuse juured märksa sügavamal kui pelgalt heades omanikes ja halbades üürnikes või vastupidi. "Omandireform on vaid üks osa kogu kultuuritraumast, mis Eestit pärast Nõukogude riigi kokkuvarisemist tabas."
Aarelaid ütleb, et riigikorra muutuse järel tekivad ajaloos alati suured grupid, kes kas kannatavad või lõikavad profiiti. Teadlane loetleb inimgruppe, kes osutusid ühiskondlike suhete muutuse järel tõrjututeks ehk riskigruppideks.
"Kõigepealt pani Isamaa kolhoosid kinni, mille tulemusena läks häguseks maainimeste elu ..." Oot-oot, Isamaaliit küsiks kindlasti vahele, kas kolhoosid pidanuksid säilima?
"Täna on mõned ühistud ju küllalt elujõulised. Või oli siis õige 140 000 talu tagasi anda ehk tagasi ühe hobuse aega keerata?" küsib Aarelaid, kelle sõnul jäid tol ajal määramatusse seisu ka talunikud. "Kas mäletate mitut talunike parteid ja erinevat rühmitust? Kuhu need jäid? Tänane Rahvaliit pole ju enam nii väga maainimeste partei."
"Edasi, privatiseeritud tehaste töölised jäid ripakile. Üsna halba olukorda sattusid puuetega inimesed, sest avalikul tööturul ei osutunud nad konkurentsivõimelisteks. Terve rida suuri gruppe – pensionärid, suurpered, viinaveaga poolpidused osutusid turumajanduse äkilise ründe all kaitsetuks. Ja kõigi nende riskirühmade hulgas moodustavad tagastatud majade elanikud kõigest ühe osa.
Kõik need rühmad on pidanud üle elama kultuuritrauma, ning jõudumööda püüdma kohaneda uute väärtuste ja uute hoiakutega, mille võtmesõnadeks on individualism, iseendaga toimetulek ja lootmine vaid iseendale."

Parteidele pole kodanikualgatust vaja
Aarelaid analüüsib omandireformi kulgu teravalt, kuid temas pole kibestumist ja ta ei taha kellelegi suuri etteheiteid teha. Samas ütleb ta, et ühel hetkel sai nendegi pere aru, et ei aita neid ükski partei ega üürnike ühendus. Kui kodu vältimatu kaotus silme ees seisis, tuli ise hakata rabelema.
Ta alustas üürnike liikumisest, osales koosolekutel ja kuulas konsultantide soovitusi. Ühel koosolekul Nõmme kultuurimajas toimus omanike-üürnike tuline mokalaat, kus omanikud ütlesid otse välja: üürnikud on nõukogude aja jäänukid, kellest tuleb vabaneda. Tegelikult võib omandireformi ka loteriiks nimetada, kus üürnikeks osutusid ju vaid need inimesed, kes parajasti sel ajahetkel tagastatud majadesse elama sattusid.
"Eriti traagiline oli vanema põlvkonna olukord, kes elas neis majades juba eesti ajast saadik. Tihti ei suutnud need inimesed enam ise enda eest võidelda. Nägin seda oma ämma näitel, keda meil siiski õnnestus endal aidata. Ka mu lapsepõlvekodu Pelgulinnas läks omanikele, nägin sealseid arenguid, kus praktiliselt kõik tollased üürnikud aastast 1937 on tänaseks surnud ja sellega probleem lahenenud. Igal pool toimusid valulised protsessid, millest inimesed kas tulid välja või sattusid seisundisse, mida nimetatakse retriidiks – põgenemiseks oma suletud kirbesse maailma.
Läks mõni aeg, enne kui aru saadi, et üürnike ühendusest abi ei saa. "1995. aastaks oli selge, et Keskerakond vaid püüab õnnetute inimeste hääli. Ja õnnetud me olime, sest me ei saanud vautsereid, millega oma kodu välja osta. Keskerakond pidas minu arvates hirmutamise koosolekuid, öeldes – kui te meie poolt ei hääleta, siis keegi teie eest ei seisa. Seepeale hakkasid inimesed koosolekutelt uksi paugutades lahkuma."
Aili Aarelaid ütleb, et parteid ei vaja kodanikualgatuslikke rühmitusi – ei vajatud üürnike ühendusi ega talunike organisatsioone, niisamuti nagu täna ei taheta hoolida ametiühingutest.

Järsust sotsiaalsest muutusest väljatulek võtab oma aja
"Ühelgi parteil ei olnud reaalset jõudu valla päästetud protsesse muuta," jätkab Aarelaid. „Kõik parteid püüdsid ainult hääli. Koonderakonna ja Tiit Vähi ning Mart Siimanni valitsuse ajal töötati siiski välja EVP laen, millega elujõulised pered oma olukorra ka lahendasid. Keskerakond suutis pelgalt üüride tõusu edasi lükata.
Kui ma üldse millegi peale eriti pahane olen, siis selle peale, et miks eestlased pidid ostma uue elamispinna ja miks vene sõjaväelased said Eesti Vabariigi seadusega erastada korteri, mille müüsid kohe maha.
Üürnikud mõnda aega lootsid, et ehk antakse neilegi EVPde eest midagi või siis makstakse omanikele kompensatsiooni, et saaksime oma kodud alles jätta. Igasuguseid uduseid ettekujutusi tekkis, sest kohe ei jagatud, et järsk sotsiaalne pööre tõi kaasa varem tundmatu olukorra. Inimesed pidid kohanema uute normidega, sh seadustega. Kuid see võtab alati oma aja, enne kui kõik stabiliseerub.
Meie pere pole saanud osta autot ega käia kallitel puhkusereisidel, sest oleme pidanud palju ja kiiresti maksma koha eest, kus elame. Korterid erastanud inimestel oli materiaalses mõistes kõva edumaa. Aga hetkel, kui saime aru, et loota tuleb vaid iseendale, lahendasime oma pere küsimuse, ja nüüd nimetan ma seda aega saatuse proovikiviks."
Kas hääletaksite täna erakonna poolt, kes pakuks endistele sundüürnikele rahalist kompensatsiooni?
Aarelaid mõtleb hetke. "Vist isegi ei hääletaks. Mulle ei meeldi, et me siin üksteiselt pidevalt igasuguseid kompensatsioone nõuame. Mu üks onu tapeti Siberis, teise lõid maha sakslased. Kes kellele nüüd kompensatsiooni maksma peab?
Ei ole olemas ratsionaalset seletust, miks omandireform just nii tehti, nagu see tehti. On selge, et omandireformiga tekitati uus ülekohus. On selge, et reformi järelmullistusi näeme veel kaua. Kuid ühel päeval peame mõtlema riigi tulevikule, mitte sellele, kelle arvelt veel raha saada."

* Omandireformiseadus võeti vastu 13. juunil 1991. aastal – ajal, mil polnud veel Eesti Vabariiki, kuid juba jagati vara. Omandinõuded, mis algselt olid suunatud Nõukogude riigi vastu, pöördusid kaks kuud hiljem pärast augustiputshi oma riigi, okupatsiooniaegsete kaaskannatajate vastu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)