Parem palk – kaks sõna, üks vahe

IGOR GRÄZIN,      31. jaanuar 2007


Mida lühem on tekst, seda tähenduslikumad on selle üksikud sõnad. Poliitilistes loosungites veel eriti. Ja kui – olgem ausad! – enamik meist, s.t normaalsetest inimestest, ei loe erakondade poliitilisi programme, siis erakondlikust plakatist üldiselt mööda ei saa.

Rahvaliidu eurokoomika

Mida Rahvaliit tahab, seda me ei tea – viimati kaitses (!) ta Eesti krooni… Mida vääringuna polnud ei siis ega ole nüüdki.
Euronormaalsele mõtlejale teeb Rahvaliit tuska sellega, et tegi EL-i aadressil tehtava kriitika koomiliseks. Kandideerides ise Kesk-Eestis, kogesin, et Rahvaliidu positsioonitus on ebamugav sellepärast, et ei teagi, kellega vaielda või millega nõus olla: suurt pilti olen Põltsamaal ehmatusega näinud, presidendivalimiste hüsteerika on kah meeles, miskid sosinad siin-seal käivad küll mõnes valla- ja rahvamajas, aga millest jutt – susi sellest aru saab. Umbes nagu Jorh Aadniel Kiir pununuks Palamusel intriige oma sajand-millegagi tagasi. Kui kellamees Liblet või Tootsi taltsutamas polnud.

Sotside "südametunnistus"

Sotsidega on asi selgem: nemad ei taha, et inimesed käiks seaduste järgi, vaid tahavad, et käidaks puhtalt (revolutsioonilise) südametunnistuse järgi. Inimesena, kes seaduse õpetamise ja täitmise pealt on leiba teeninud (professori ja advokaadina) on mul valus seda kuulata… Aga olgu. Hoiataks vaid niipalju: ka varastel ja teistel masuurikatel on tavaliselt olemas enese tarvis seletus ja õigustus. Ja minul pole kaugeltki ükskõik, kelle südametunnistus ühes või teises asjas aluseks võetakse. Kas meenutada, et just sotside eelkäijate südametunnistus seisis selle raudtee-erastamise taga, mida nüüd vaevaga tagasi tuli tegema hakata?
Seega on "südametunnistusel" ja avalikul hetkemeeleolul rajanev riigi-elu omast kohast kahtlane asi. Vaat' kui vähe jäi puudu sellest, et mitmekordsed röövlid ja bandiidid vennad Voitkad oleks avaliku arvamusega äärepealt et õigeks mõistetud… Juristina leian – kole arvatagi.

Keskerakond tõstab riigipalku

Aga Reformierakonna ja Keskerakonna dispuudil on eelnimetatutega võrreldes teine kaal ja tähendus – siin on, mille üle mõelda ja vaielda. Ja kuigi Keskerakonnal antud juhul õigus ei ole, on tema positsioon väärt arvessevõtmist. Seda enam, et meie positsioonide esimene pool langeb kokku: parem palk! No kes sellega nõus ei oleks!? Ja ka selles oleme ühte meelt, et see parem palk on võimalik!
Kuid nüüd tuleb erinevus: nimelt arvan, et parema palga saab tagada vaid siis, kui riik ise sellejuures ei rikastu. Kust saab riik tegelikult raha? Ei mujalt, kui nende käest, kes selle teenivad. Riigiametnik ei tooda mitte midagi – ta ei küpseta leiba, ei lao kive, ei künna. Juba Oskar Luts märkis följetonis "Partei", ei põllumehi on kaht sorti: (a) need, kes maal külvavad, ja (b) need, kes linnas lõikavad. Just see "b" ongi riik!
Kui me isegi mööname, et riigi (s.t ametnike ja riigipalgaliste töötajate) rikastamine tekitab teistes inimestes kahtlusi eeskätt kaasasündinud kadeduse pärast, siis üks järgnev oht jääb endiselt alles, olenemata sellest, kui kadedad me teiste suhtes ka poleks.
Lihtsuse mõttes: näiteks kuhu läheb riigile antud lisamiljard? Õige! Lõppkokkuvõttes läheb poodi. Mis juhtub poes? Jälle õige – hinnad tõusevad. Selle jaoks, kellel enne seda palk tõusis, ei muutu suurt midagi: noh tuli suurem palk, noh läksid hinnad üles – laias laastus jäi kõik endiseks. Kuid nendele, kelle palk jäi endiseks (s.t need inimesed, kes ei ole "riik" palgasaamise mõttes), jäid ainult tõusnud hinnad. S.t niisuguste inimeste elu läks halvemaks.
Muidugi, siis tõusevad paratamatult ajajooksul ka nende palgad (muidu lähevad erasektori töötajad ära Soome!), aga rikka riigi loosungi hoidmise nimel – siis tõusevad jälle riigiametnike palgad… Nende raha läheb poodi… Siis tõusevad hinnad… Siis… noh, ja nii edasi.

Reformierakonna palk tõuseb kehtestamata

Reformierakond lubab paremat palka küll, aga selle olulise vahega, et me EI luba kõrgema palga KEHTESTAMIST! Ja mitte kellelegi ERALDI! Meie rehkenduste järgi tõuseb palk igalpool ISE ja seda sellepärast, et õigete majanduslike tingimuste korral hakkame rohkem ja paremini tootma ning sedavõrd rohkem ka tehtu eest palka saama. Riigiametnikke ja riigilt palka saavaid õpetajaid, politseinikke, muuseumitädisid ja paljusid teisi on meil väga-väga vaja. Ilma nendeta on meil ja meie riigil laul lühike ja ots lähedal. Kuid neil ja meil kõigil on majanduslikult võttes vaid see mõte, kuivõrd me loome tingimusi selleks, et tootja-inimene saaks toota – asju, teenuseid ja kõike seda, mida nimetame inimväärseks eluks.
Muide, mina isiklikult pole kogu elu jooksul valmis teinud peaaegu mitte midagi – olen õpetanud ja kirjutanud. Kuid mulle on ikka ja jälle teada antud, et seda on vaja.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)