Omandireformi moraalne kahju – enneaegne surm

Lembit Auväärt,      24. november 2004


Omandireformi eesmärgiks oli hüvitada pool sajandit tagasi tehtud ülekohus.
Mäletan, kui Tartus anti esimesi maju tagasi, olid vastsed omanikud üliõnnelikud, kuid nad unustasid, et majade eest tuleb ka hoolitseda. Peamiseks probleemiks sai, kuidas üürnikud, kes olid seal elanud kogu oma elu, välja suitsetada.
Tean Tallinnas ühte perekonda, kelle kodu hävis suurpommitamise ajal kuuskümmend aastat tagasi. Perekond pääses imekombel, kuid ilma igasuguse varata. Nad leidsid peavarju tuttava korteris kesklinnas, kes põgenes Rootsi. Kuuekümne aasta jooksul aga unustas peremees võõrsil, et ta oli ise lubanud neil oma korterisse elama asuda. Ta oli isegi ühe uuselaniku ristiisa. Kui tuli arvete klaarimine, siis nõudis ta muidugi oma korteri tagasi, mille eest polnud jõudnud enne põgenemist täielikult maksta. Kahjuks ei jõudnud ta ise korteri tagastamist ära oodata ja abikaasa ainupärijana kinkis selle korteri ühele kaugele sugulasele. Selles korteris olid üles kasvanud ja pensionieeliku ikka jõudnud õde ja vend. Pärast kümmet aastat kohtus käimist kaotasid nad oma kodu, selle kodu, kus nad olid kogu elu elanud. Teine aastaid selles majas ja Eesti Vabariigis kõrgele ametikohale jõudnud mees aga ei pidanud pingele vastu ja suri infarkti. Kolmas, andekas kultuuritöötaja, aga hakkas oma muret viinaklaasi uputama.
Selliste empiiriliste tähelepanekute põhjal võib öelda, et sundüürnikega majades lüheneb inimeste eluiga ja sageli tuleb ette ootamatut enneaegset surma. Seda siis üürnike poole pealt vaadates.
Kuid probleemid olid ka vastsetel peremeestel. Nad olid omanikud vaid nime järgi. Nende valdamise kasutamise ja käsutamise õigus oli piiratud. Ka neil tekkisid emotsionaalsed pinged ja negatiivsed läbielamised ning õigustatult.
Kõik see näitab, et meie omandireform on ebaõnnestunud. Kunagi tekitatud kahju hüvitamise asemel tekitati uus ülekohus. Oleme küll Euroopa Liidu liikmed, ei ole aga ometi inimõiguste ülddeklaratsiooni täielikult tunnustanud. Nimelt leiab Eesti Vabariik, et inimõigused ei laiene omandireformi valdkonda. Eesti vabariik möönab, et on tekkinud suhteliselt suured sotsiaalsed grupid (vastsed omanikud ja sundüürnikud), kellele inimõiguste ülddeklaratsioon ei laiene, sest neilt on ära võetud õiguse subjektsus. Ühed ei saa oma omanikuõigusi vabalt realiseerida, teised aga ei saa realiseerida oma EVP-sid nende otstarbe järgi. Mõlemale grupile on tekitatud suur moraalne (mittevaraline) kahju, mille peaks hüvitama riik.
Lisaks eelpool viidatud seadustele tuleb antud juhul lähtuda veel riigivastutuse seadusest. Riik peab vastutama nende ees, kelle inimõigusi on nii rängalt rikutud ja rikutakse edasi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)