Vene küsimus Edgar Savisaare lähiajaloos

SERGEI STADNIKOV,      30. november 2005


"Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-1992". Tallinn. 2003, 1007 lk

Ajaloolane ja egüptoloog Sergei Stadnikov on aasta aega üritanud Eesti ajakirjanduses avaldada Edgar Savisaare raamatu Peaminister arvustust. Kõik katsed on paraku osutunud asjatuteks. Viimati seisis Stadnikov avaldamisjärjekorras viis kuud Postimehes. Kuude kaupa laagerdus see ka SL Õhtulehes. Kesknädalas tsensuuri ei ole.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese peaministri Edgar Savisaare mälestuste esimene köide on siis lõpuks ilmunud. Minu rõõmsaks ehmatuseks osutus see hästi mahukaks, ulatusliku viiteandmebaasiga varustatud teoseks.

Säärast teost hakatakse kindlasti kommenteerima paljudest aspektidest. Mina analüüsiksin lähemalt autori n-ö venelaste käsitlust.
Mitteeestlaste probleemi käsitletakse igati loogiliselt paljudes tekstilõikudes, kusjuures on kohe hoomatav tipppoliitiku ratsionaalne, eelarvamustest vaba lähenemine: "Näiteks ennustasid sovetoloogid etnilisi konflikte Balti riikides venelaste ja põhirahvaste vahel, kusjuures esimesi oleks toetanud N Liit. Tegelikult vabanesid ka kohalikud venelased impeeriumi kokkuvarisemisega hirmu alt. Miks nad pidid siis eestlastega kaklema tikkuma?". Vastavalt niisugusele seisukohale kutsus Savisaar oma 1990. a. aprillis-mais ametisse kinnitatud valitsusse kaks venelast, Gennadi Golubkovi (ehitusminister) ning Artur Kuznetsovi (portfellita minister rahvusküsimuste alal). Nagu näitas sündmuste edasine kulg, midagi hullu ei juhtunudki.

Intrid, löömamehed, demagoogid
Teoses analüüsitakse põhjalikult ka nõukogude impeeriumimeelset vastasrinnet. Tähtsamate figuuridena esinevad ülemnõukogu Võrdsete Õiguste Eest Võitlejate Fraktsiooni esimees Pavel Panfilov, intrite löögirühmade ninamees Mihhail Lõssenko (hilisem palgasõdur Moldaavias) ja eriti sõjatehase Dvigatel peadirektor Vladimir Jarovoi (väidetavalt omab siin kinnisvara) ning Interliikumise liider, õigusjärgne EV kodanik Jevgeni Kogan ( kes elab praegu miljonärina väga heal materiaalsel järjel). Viimast iseloomustatakse puhtakujulise EKP provokaatorina.
Lisaksin veel: Kogan esines vägagi leidlikult-nahaalse demagoogina, kes ühes "Mõtleme veel" telesaates suutis jahmatada isegi intelligentselt-vaoshoitud, kogenud stuudiojuhti Hagi Sheini. Mis siis veel paljudest tavainimestest rääkida, neile õnnestus hirm lausa naha vahele ajada. Aastaid hiljem tegid aatemeestest isamaaliitlased Tallinna poliitika tasemel Koganiga Savisaare vastast koostööd.

Iseseisvust toetas 150 000 muulast
Üleminekuperioodi üheks tähtsamaks poliitiliseks sündmuseks sai perestroika leiutaja Mihhail Gorbatšovi poolt seadusvastaseks kuulutatud iseseisvusreferendum 3. märtsil 1991, milles võisid osaleda eesti keele oskusest sõltumata kõik alalised Eesti elanikud, välja arvatud nõukogude väekontingent. Loomulikult peatub raamatu autor sellel sündmusel pikemalt. Tulemused kujunesid iseseisvuslastele igati soodsaks. Eraldi tõstetakse esile vähemalt 150 000 nn muulase poolthäält, mis oli seni suurim toetusbaas mitteeestlaste seas (kellest omakorda venelased moodustasid umbes 85%).
Saksa Liitvabariigi esimese suursaadiku Henning von Wistinghauseni hiljuti trükivalgust näinud mälestustes on muide tuletatav sarnane positiivselt hääletanute arv. Tänu sellele saavutati ülioluline kahe kolmandikuline jah-vastanute resultaat. Refendumist osavõtt fikseeriti komisjonis passi ettenäitamisel.
Tulemused olid nii mõjusad, et kui 17. märtsil korraldati üleliiduline referendum, siis ei pööratudki üritusele erilist tähelepanu. Muide, tollal baseerus siin vähemalt 40 000 nõukogude sõjaväelast ning Toompeale ehitati muljetavaldavad barrikaadid.
Referendum tekitas elavat vastukaja ka välismaal. Tolleaegne USA riigisekretär James Baker tuletas referendumit ikka meelde ja jälle meelde.

Venelased reedeti, nendega manipuleeriti
Vaadates praegusest aegruumist tagasi möödanikule, tõdegem: venekeelse elanikkonna nii aktuaalne lõimumise protsess kõige tähtsamas - poliitilises sfääris käivitus päris edukalt juba 15 aasta eest. Alguses viimase ülemnõukogu valimistel 1990, seejärel iseseisvusreferendumil. Seda hoolimata tagurlaste arvukatest provokatsioonidest ja eelkõige Töökollektiivide Ühendnõukogu poolt organiseeritud massmiitingutest. Saavutati ju kõige tähtsam – Eesti Vabariigi iseseisvuse vereohvriteta taastamine. Säärane ainulaadne saavutus oli enamiku kohalike elanike teadlik või alateadlik valik. Rahvusest hoolimata.
Kuid 1992. a kevadtalveks oli muulasest mooramaa mees oma töö ära teinud, ta oli muutunud kasutuks. Edgar Savisaar kirjeldab vägagi detailselt venelaste reetmist tema poliitiliste oponentide poolt, pühendades sellele teemale rohkelt kibestunud lehekülgi. Üks näide: "Minu esimene suur vapustus tuli 1992. aasta suvel, kui eesti rahva enamus ütles referendumil "ei" neile 5000-6000 venelasele, kes olid meid raskel ajal – meeleavaldustel, referendumil, vastasseisus intritega – toetanud ja veel enne augustisündmusi kodakondsust taotlenud. Nüüd ei soovitud, et ka nemad võiksid valimistel osaleda. Minu silmis oli see meile kingitud usalduse pööramine kinkijate eneste vastu. Seejuures manipuleeriti parteide poolt tuhandete inimestega, kes ilmselt tänini pole aru saanud, mida nad tol hetkel tegid"(lk. 931). Kuid omaaegse põhimõttelise poliitilise otsuse olulisemad tulemid toimivad juba ammu.
P. S. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Vähemalt nii ütleb tuntud kõnekäänd. Seda peaksid minu arvates eriti meeles pidama "Kultuuritegelaste pöördumise" koostaja ja viimasele allakirjutanud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (56)