Kellest saab Sinu president?

Kui eelmisel korral sai presidendi ametisse nimetamisega hakkama Riigikogu, siis nüüd on poliitiline olukord kirjum. Nelja erakonna asemel valis rahvas ennast esindama poliitilist jõudu. Ajalugu on näidanud, et mida rohkem erakondi Riigikogus, seda suurem on tõenäosus, et riigipea valib valijameeste kogu.

Milliste kandidaatidega on erakonnad välja tulemas ja kes on augustikuus Postimehe tellitud TNS Emori uuringu järgi populaarseimad?

EKRE: Rüütel ja Helme

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna suur miinus on, et oma kandidaati on neil raske üles seada – puudub vajalik 21 riigikoguliikme toetus. Ka on enamik Riigikogu erakondi välistanud koostöö perekond Helme parteiga.

Ometi on nende ridades kaks täiesti arvestatavat presidendikandidaati. Esimene on president Arnold Rüütel, kel on oma erakonnas suur toetajaskond ja kes on rahva seas küllaltki populaarne (Rüütli toetus 3,4%). Tundub aga kahtlane, et ta ise veel üheks ametiajaks vajalikku püssirohtu leiaks.

Läbi on käinud ka erakonna esimehe Mart Helme nimi. Mees ise olevat idee enda jaoks meeldivaks mõelnud, aga suurimaks takistuseks on liiga radikaalsed väljaütlemised, mis ei too talle teiste erakondade toetust. Kuigi suure tõenäosusega sellest erakonnast uut presidenti ei tule, on neil suur sõnaõigus siis, kui otsustamisõigus jõuab valijameesteni. EKRE (vana Rahvaliit) on jätkuvalt paljudes omavalitsustes koalitsioonis – see annab neile korraliku lähtepositsiooni läbirääkimistel teiste parteidega.

Vabaerakond: Tarand, Herkel, Neivelt jmt

Vabaerakonna puhul kehtib sama tõdemus, mis EKRE-ski. Kandidaate justkui oleks, aga 21 riigikoguliikme toetust on raske leida. Vabaerakonna toetatavate nimekirjast on läbi käinud mitu nime.

Sõelale on jäänud Indrek Tarand, kes ise sooviks vägagi saada Kadrioru „pargivahiks“. Tema kasuks räägib see, et peale Vabaerakonna on teda mainitud ka IRL-i võimaliku kandidaadina. See annab Tarandile hea positsiooni olla üks kandidaat, kelle üle Riigikogus hääletatakse. Lisaks ei ole ta ühegi erakonnaga seotud ning on rahva seas jätkuvalt populaarne, mida näitab ka uuringu tulemus (Indrek Tarandi toetus 10,1%).

Tarandi miinuseks on, et valijameeste kogus puudub tal tugev poliitiline kandepind, mille saavutamine nõuaks tõsist tööd juba praegu. Kui ta olekski Vabaerakonna kandidaat, siis puudub neil valijameeste hulgas arvestatav hulk „omasid“. Seega piirdub Vabaerakonna roll vaid Riigikogus hääletamisega.

Vabaerakonna ridadest on sõelale jäänud teisedki huvitavad nimed: Andres Herkel, Indrek Neivelt, Tõnis Lukas, Andres Ammas ja Ain Lutsepp. Eeldatavasti tõuseb tõsiseltvõetavaks vaid mõni üksik.

IRL: Ergma ja Kelam

Isamaa ja Res Publica Liidul tuleb enne presidendikandidaadi ülesseadmist ära lahendada erakonna ellujäämise küsimus. Kui 2016. aasta suveks on IRL veel sama nimega iseseisev erakond ja nende kehv toetus on natukegi tõusnud, siis on neil presidendikandidaadi valikut küll.

IRL-i liikmetest on enim spekuleeritud Ene Ergma ja Tunne Kelami võimaliku kandidatuuriga. Mõlemad on varemgi õnne proovinud, aga kummalgi pole õnnestunud piisavat toetust Kadriorgu pääsemiseks saada.

Ergma kasuks räägib, et ta on taandunud suurest päevapoliitikast ja tal on kogemustepagas, et saada riigijuhi rollis hakkama. Lisaks oleks ta küsitluste järgi kõige populaarsem IRL-i kandidaat (Ene Ergma toetus 5,4 %).

Kelami soov saada presidendiks on tema ammune unistus. Tema kasuks räägivad teatud rahvusvahelise poliitika pagas ja Euroopa Parlamendi liikme staatus, kuid tema võimalusi vähendab rahva leige poolehoid (Tunne Kelami toetus 2%).

Vana plaadi uuesti mängimine ei annaks IRL-ile vajalikku poliitilist punkti. Selle erakonnaga on asunud tõsisemalt flirtima ka Indrek Tarand – eeskätt läbi erakonna lihtliikme Aivar Riisalu. Tundub aga, et Riisalu kehv positsioon IRL-is ei lase Tarandi kandidatuuri läbi suruda.

IRL-i puhul tuleb märkida, et hoolimata väikesest fraktsioonist Riigikogus, on neil valijameeste seas väga suurt võimu. 2013. aasta valimised ja hilisemad koalitsiooni läbirääkimised erinevates omavalitsustes üle riigi on olnud IRL-ile soodsad. Võib eeldada, et valijameesteni jõudmisel ollakse valmis tegema koostööd kõigi erakondadega.

SDE: Nestor ja Lauristin

Kui kuu aega tagasi oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandidaat nr 1 presidendi kohale Eiki Nestor, siis peale Jevgeni Ossinovski tõsisemat võimunäitamist on sotside käigud ettearvamatud. Pikalt on spekuleeritud, et koalitsioon on kokku leppinud – ühiselt toetatakse Nestorit. Ei ole saladus, et mees ise on Kadriorgu minemisest huvitatud ning teda toetab jätkuvalt Sven Mikser.

Sotside ridadest taaskord tulevase riigipea leidmine mõjuks erakonnale muidugi hästi, kuid siin on üks suur aga. Siiani pole kindel, kas ka praegune erakonna esimees Nestori kandidatuuri toetab. Viimasest volikogust võib Ossinovskil olla okas hinges, ja nagu lähiaastad on näidanud, ollakse SDE-s pika vihaga. Nestori teiseks komistuskiviks on rahva leigus tema isiku suhtes (Eiki Nestori toetus 2,3%).

Arutatud on ka Marju Lauristini kandidatuuri, kes ise pole ideest vaimustusse sattunud ja toetaks sotside kandidaadina pigem Nestorit.

Varunimekirjas ootavad oma taasavanevat sära Andres Tarand ja Siiri Oviir, kuid ka pangandustegelane ja majandusanalüütik Indrek Neivelt. Oviiri võimalusi kergitavad tütrest ministri Liisa Oviiri ja Ossinovski toetus.

Rahva seas pole aga ükski sotsiaaldemokraatide kandidaat silmatorkavat populaarsust kogunud. Erakonnal üksi oma kandidaadi läbisurumiseks Riigikogus ja valijameestekogus jõudu pole. Paraku on sotsidega ka raske koostööd teha. Viimaste otsuste valguses ei tea nad isegi, millist poliitikat toetada.

Keskerakond: Savisaar ja Eesmaa

Keskerakond on peale reformistide ainus erakond, kes suudab oma fraktsiooni häältega Riigikogus presidendikandidatuuri üles seada. Kui eelmisel korral mindi välja musta hobuse ehk Indrek Tarandiga, siis seekord selliseid üllatusi tõenäoliselt ei tule. Kindlasti on Keskerakonna valik nr. 1 Edgar Savisaar. Pealinna linnapea ja erakonna esimees ei ole veel presidenditooli välistanud, aga vastust, kas ja millises faasis ta võiks kandideerida, teab vaid tema. Rahvaküsitluse tulemuste järgi on Savisaar üks arvestatavamaid kandidaate (Edgar Savisaare toetus 13,2%).

Kui Keskerakonna esimees ei soovi presidendivalimiste tralli kaasa teha, on ülejäänud kandidaatide nimedega spekuleerimine väga raske. Kõne alla võiks tulla ka erakonna aseesimehe Enn Eesmaa kandidatuur.

Samas on Keskerakond presidendivalimistel varemgi üllatanud (Kreitzberg, Tarand). Seda ei saa seekordki välistada. Kui lasta mõttel vabalt lennata, siis võiks isegi ette kujutada olukorda, kus Keskerakond lööb oma kandidaadiga taaskord kõik pahviks ja näitab rohelist tuld näiteks Siim Kallasele. Hetkereaalsuses on see vähe usutav, aga siiski. Kallas on väärikas kandidaat ning kõigele päevapoliitilisele vaatamata on ta alati suhtunud Keskerakonda teatud lugupidamisega (Siim Kallase toetus 11,2%). Tsentristide Kallase-valik lööks oravad hoobilt kaheks – ise nad ju Kallase kandidatuuriga meelsasti lagedale ei tule.

Nii mõnelgi Reformierakonna esindajal oleks raske nii parlamendis kui ka valjameeste kogus jätta oma hääl Kallase poolt andmata. Nii asutaks toetama Keskerakonna kandidaati.

Pigem on see mu praegune poliitiline uitmõte, mis ei pruugi kokku minna loogikaga. Keskerakonna eriline tugevus peitub valijameeste kogus. Sellel, kellele langeb n-ö „põllu peal“ Keskerakonna toetus, on suur tõenäosus saada presidendiks.

Reformierakond: Kaljurand, Kallas, Paet

 Erakond, kelle seast ei võiks justkui uut presidenti valida, sest hea tava järgi ei tohiks peaminister ja president olla ühest parteist. Reformierakonna tagatuba sellistele headele tavadele tõenäoliselt siiski vilistab. Kuna reformikad pole kunagi oma liiget Kadriorgu saanud, siis täna on nende kindel valik „parteitu ja poliitiliselt sõltumatu“ välisminister Marina Kaljurand. Kaljuranna kasuks räägib tugev diplomaatiline taust ja välisministri ametikoht. Lisaks oli ta vähemalt augustis kõige populaarsem kandidaat (Marina Kaljuranna toetus 14,3%). Tema suurim miinus on, et osa reformiste ei usu tema lojaalsust erakonnale, kui ta presidendiks saab.

Varunimekirjas on oravatel veel Siim Kallas ja Urmas Paet. Paraku pole kumbki nimi noorte Reformi-juhtide seas soositud ning pigem tundub nende läbisurumine erakonnas raske. Reformierakonna tugevuseks on suurim fraktsioon Riigikogus, kuid valijameeste kogus jääb nende häältemõju keskmiseks.

Kandidaate seega jätkub. Üllatusnimesid, kellega spekuleerida, veelgi enam. Reaalne on aga, et kui vahepeal uut laiapõhjalist valitsusliitu ei moodustata, siis valitakse president seekord valijameeste kogus. Valijameeste toetust on keerulisem prognoosida ning iga kandidaadi valituks osutumine eeldab tugevaid poliitilisi kokkuleppeid, võib-olla isegi valitsusevahetust.

TÕNIS MÖLDER, Tallinn, Pirita linnaosavanem

Toimetuselt: 14. septembril, päeval, mil Riigikogu kogunes sügisesele avaistungile ja Toompead vallutasid põllumeeste traktorid, ei pannud suurt keegi tähele, et parlamendis hääletati juba teab mitmeteistkümnendat korda välja presidendi otsevalimise seaduseelnõu. Ei tea, miks seadusandja oma valijat ei usalda?1992. aastal, vahetult nõukogude ajast väljumisel, rahvast ju usaldati – muidu me poleks ju vabaks saanudki.

[pildiallkirjad]

 TÕNIS MÖLDER, eelmine Keskerakonna noortekogu esimees ja praegune Pirita linnaosavanem, arutleb 2016. aasta riigipeakandidaatide lootuse või lootusetuse üle saada Eesti presidendiks. Aasta pärast septembris juba teame, kes see uus inimene Kadriorus on. Juuresoleva analüüsi suurim võlu on selles, et sõna võtab noore põlvkonna esindaja.

POLIITILINE KAHURVÄGI: Edgar Savisaar ja Siim Kallas. Rahvaküsitluses on esimesel 13- ja teisel 11-protsendine toetus. Seega kummagi šansid presidendiks saada on head.

 PRAEGUNE KOKKULEPE: Sahistatakse, et praegune „kõhkluskoalitsioon“ on kokku leppinud Eiki Nestori saamise riigipeaks – või vähemalt Nestor ise tahab täiesti varjamatult Kadrioru peremeheks saada.

 NAINE!!! Lõpuks ometi võiks Eestit kõrgeimal tasemel esindada naine, nagu see on juhtunud Soomes, Lätis ja Leedus, aga mitte veel meesšovinistlikus Eestis. Marina Kaljurand küll võitis rahva toetuse Postimehe augustiküsitluses (14 %), kuid Kesknädal kahtleb, kas peaaegu tundmatul äsja poliitikasse toodud ametnikul õnnestub aasta otsa vältida karisid, mida liigvara esitatud kandidatuur alati kaasa toob. (Kui just mõni sõbralik välissaatkond ei hakka Eestit taaskord „aitama“.)

Jaga |