Eestit on valitsenud Kristuse Sõjateenistuse Vendade Ordu

Koraani järgi tingib kristlaste omavahelise vaenu ja vihkamise oma õpetuse unustamine. Šokeerituina 11/9-st peame ometi teadma, et islam keelab naiste, laste, vanurite ning imikute julma kohtlemise, samas kui Piibel nõuab surma ähvardusel genotsiidi. Meile peale surutud ristiusk on üks euroopluse aluseid. Anders Berning Breiviki usuliselt motiveeritud veretöö sunnib pilgu ajas tagasi pöörama.

Kas kristlane saab olla aus?

Ristiusk on tänapäeval jätnud endast kompromissitu rahu ja vägivallatuse eest võitleja mulje, aga kiriku teod läbi ajaloo kõnelevad hoopis teist keelt. Kuni kommunismi kokkuvarisemiseni tähendas kristlane Kristuse sõjameheks olemist, ja seda ei varja „ei vaimne rafineeritus ega täiuseni viidud alatus" (E. Friedell „Uusaja kultuurilugu").

Alles see oli, kui NATO ja VLO [Varssavi Lepingu Organisatsioon - Toim.] teineteist hävitada soovides olid valmis tegema lõpu inimelule planeedil Maa. Tuumavõidujooksu juhtis NATO, kes rõhutas oma kristlikku tausta kontrastiks ateismile. Kõige tihedam pommirahe oodanuks Eestit, näiteks Tartule oli sihitud vesinikupomm.

Islam ei luba usku peale suruda. Põlised kristlikud piirkonnad Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas ja Balkanil vahetasid usku soovist pääseda maksudest. Kui esimene ristisõda 1095. aastal välja kuulutati, karjus kirikukogu „Jumal tahab seda!".

Ristiusku on iseloomustanud koguni genotsiid. Samal ajal, kui ordulased vallutasid Eesti, käis ristisõda ka Lõuna-Prantsusmaal, kus osa elanikest olid taaskehastumist uskunud katarid (sellest pärineb sõna ketser). Kuidas õigeid ära tunda? „Tapke nad kõik - küll Issand teab, kes on tema omad!" õpetas abt Arnaud Amaury. „Ketseritega ei vaielda, ketserid põletatakse" - niisugune oli inkvisitsiooni juhtmõte. See tingis eurooplase piiritu silmakirjalikkuse - mõeldi üht, rääkida tuli teist, ning hing oli inimestel kogu aeg tapvas pinges. Erandid üldisest meelsusest olid nagu tähed pimedas taevas.

Eestlaste muistse vabadusvõitlusega samal ajal lõid oma ordud pühad Franciscus ja Benedictus. Soovimata end siduda kiriku verise ajalooga, tegi oma usulise valiku Eesti Baptistide Liidu president Meego Remmel, mõistes, et usu pärast ei tohi tappa.

Ristiusu verine ajalugu

Kristlikku maailma šokeerib praegu terror ja vägivald. Unustatakse ära, milline oldi ise 1000 aastat tagasi. Euroopa ajaloost otsitakse näiteid rikaste elu ja kõrgkultuuri kohta, vähem rahva elust ja sõdadest. Kiriku ja riigi liit sõlmiti 496. aastal, et õigustada vallutusi ja sõdida usu nimel. Järgnev ajalugu kuni Teise maailmasõjani ongi kristlaste omavaheliste sõdade ajalugu. Usupuhastusele järgnesid ususõjad, kus kristlased ületasid salakavaluses, julmuses ning jumalikke ja inimlikke kõlblusenorme mõnitades ka kõige julmemad paganad (E. Friedell).

Ladina-Ameerika põlisrahvad olid ristiusule vastuvõtlikud, kuid neist hukkus 4/5, valdavalt massimõrvades ja kujuteldamatutes surnukspiinamistes. Põhja-Ameerikas küüditasid fanaatilised protestandid kõik põliselanikud ja soovisid neid kõiki mõrvata, mis neil peaaegu ka õnnestus. Napoleoni järel sõjad Euroopas lakkasid, et seda verisemalt hõivata kolooniaid. Seetõttu pole Aasias peaaegu keegi ristiusku omaks võtnud.

Esimene maailmasõda oli iga riigi poolt ebaõiglane ja üsna mõttetu verepulm, kus Läänerinne liikus kilomeeter siia-sinna. Kõik kirikud õnnistasid ja innustasid oma riigi sõdureid sõtta minema. Hitlerlaste pandlal oli (osalt juhuse läbi) kiri „Jumal on meiega". Saksamaal oli Hitleri ja sõja vastu väike hulk luterlasi, teised olid poolt. Katoliku kirik lakkas sõdu kiitmast alles pärast N. Liidu kokkuvarisemist 1992. aastal (C. Tyerman, „Jumala sõda").

Kirik ja parempoolsus olid üks

Vana-Ida riikides peeti valitsejat jumalaks või selle asemikuks, Vene keiser oli seda kuni oma kukutamiseni 1917. aastal. Ülikute kui jumala soosikute võimu kindlustamine oli riigi tekkimise põhjus üldse, vägivallamonopol aga riigi tunnus ja põhiõigus (M. Weber).

Parempoolsus on alati olnud kiriku ja riigi võitlus vaesema rahva vastu, kelle rahulike meeleavalduste tulistamist peeti loomulikuks, kuni 1905. aastal Venemaa rahvad sellele „ei" ütlesid. Parempoolsed ja uskkonnad ei soovi rahvast mitte aidata, vaid üritavad luua petlikku heaolutunnet. Keskajal arvati, et vaesus on õnn, vabadus ja vaimsus.

Martin Luther kirjutas, et õlgkatusega hurtsikutes nälgiv pärisori võrdles oma elamist kulla ja kalliskividega kaunistatud eluga ülikute lossis, kuid kirikumehena nõudis, et „talupoeg võtaks aru pähe ja naudiks oma elu". Kui saksa talupoeg üles tõusis, kutsus Luther neid „raiuma", „kägistama" ja „läbi pistma" nagu marutõbiseid koeri. Kuni sotsiaaldemokraatia sünnini oli rahulolematus ja vastuhakk ristiusu rängim patt.

Euroopa tee Eestisse

Novgorod oli põhiliselt vabade soomeugrilaste demokraatlik vabariik, kus võim kuulus rahvakoosolekule ja lihtrahvas oskas lugeda, mõned ka kirjutada. Ristiusku ta Eestis vägivallaga ei levitanud, kuigi see pidi siin tuntud olema. Meie esivanemate tapmine ja alistamine oli üks osa Euroopa ristisõdadest. Ajaliselt toimus samal ajal veel Viies ristisõda (1217-1222) ja Laste ristisõda (1212), kus moslemite vastu oli kogutud kuni 100 000 alaealist, lootuses, et Jumal neile kui vähem patustele võidu annab. Ristisõdades jättis elu tolleaegse Inglismaa elanike neljakordne hulk avantüriste. Islami kultuur oli Euroopa omast siis oluliselt kõrgem ja võit paratamatu. Sõja üheks tagajärjeks jäi moslemite ja õigeusklike vaen eurooplaste vastu. Püha Tuli Jeesuse Haua kirikus süttib vaid õigeusklike käes.

Katoliiklased arvasid, et uskmatute tapmine on jumalale eriti meelepärane töö. Eestisse tungiti riisutud raha tagasi nõudes tapma ja põletama kõiki, nii et teed ja rajad olid meie esivanemate verega üle ujutatud. Usu kuulutamine jäi siin kõrvaliseks ning orduaja lõpul tundis sajast vast üks, mis on usk. Ristimine oli orjusse pühitsemise rituaal, mida Tabelinusega [Läti Henriku mainitud üks Virumaa kihelkonnavanemaid - Toim.] tehti kuni viis korda. 20 aastat tapeti, põletati ja riisuti siin, nii et „käed väsisid mõrvamast", kirjutas neis sündmustes osalenud Läti Henrik. Meie esivanemad alistusid siis, kui valdav osa rahvast oli tapetud ja vastupanuvõimetu.

Sõnad ja teod

Saksa-Rooma keiser Friedrich II lubas Maarjamaa vastristitutele igaveseks ajaks täieliku vabaduse ning paavst Gregorius IX manitses munki ja piiskoppe, et nende all ei muutuks rahva elu halvemaks, kui see oli kuradi meelevallas. Matused kõnelevad alistumisele järgnenud näljast, vaesusest ja isegi ilumeele kadumisest. Sada aastat hiljem olid põhjaeestlastel kaelas suured koormised ja piinad, võeti omavoliliselt vara ja rahvast koheldi kui orje, lisaks toimusid vägistamised (Marburgi Wigand). Sakslased vaevasid, piinasid ja ikestasid kohalikke (B. Hoeneke). Rahvas eelistas pigem surra kui elada sellise ikke all (Marburgi Wigand). „Veremaks" tähendas osalemist enamasti kaotustega lõppenud rööv- ja vallutusretkedel Leetu ja Venemaale ning kohalikes vaenustes.

Tahtmatult tekib paralleel Euroopa Liitu astumisega, mis nõudis meilt suuri muutusi, et olla Euroopa „vääriline". Enne EL-i referendumit lubati lausa paradiisi, võrgutati Euroopa palkade ja pensionidega. Saime aga Euroopa hinnad ja hädad. Europrobleemid neile veel otsa! Parlamendiparteidest oli ainsana Keskerakond aus ja selge peaga, nõudes õiglasemaid liitumistingimusi. Selle partei liikmed said hääletada vastavalt oma südametunnistusele.

Vara veel punkti panna

N. Liidu hävimise järel väldib roomakatoliku kirik vägivalda sisaldavaid õpetusi ja paavst Johannes Paulus II vabandas ristisõdade ohvrite pärast. Kristlikud õpetused on muutunud rahuarmastavateks ja kutsuvad üles vägivallatusele.

Aga tuhandeaastane sõdade õigustamine ja vallapäästmine ei muutu seeläbi olematuks. Ameerika rahva rahustamiseks pidas George Bush enne Iraagi sõda nõu oma jumalaga. Eestis on sõjaohu piiril mänginud parempoolsed, kes Rahvarinde veretu iseseisvumise ähvardasid oma sammudega korduvalt verevalamiseks pöörata. Taasiseseisvumise järel viisid nad riigi korra koguni kodusõja künnisele. Saksa poolel sõdinuist ja metsavendadest räägivad parempoolsed kangelaslikkuse võtmes, kuigi toimunu oli tragöödia, mille eest rahvast karistati Nõukogude vägede tulles väga karmilt.

Sõjaoht ei ole möödas. Mis nõu Mart Laar andis Georgiale, kui pinged 2008. aastal sõja lahti päästsid? Kuidas mõista tema rõõmu, et Venemaa kallaletung peatati 80 km kaugusel pealinnast? Et sõjaaltarile ohverdada rahva niigi nappi sotsiaalset ja argist julgeolekut, püüab parempoolne kaitseminister M. Laar Venemaaga pingeid hoida ja rahvast sellega hirmu all hoida. Kutse E. Savisaare pilti tulistama ja lubadus riigi ründajad maha lasta tulenevad ristiusu militaarsest küljest.

Teist -- rahu ja sotsiaalset õiglust nõudvat -- suunda esindab Keskerakond. Nemad on alati soovinud Venemaaga normaalselt suhelda.

[esiletõsted]

Saksa poolel sõdinuist ja metsavendadest räägivad parempoolsed kangelaslikkuse võtmes, kuigi toimunu oli tragöödia, mille eest rahvast karistati Nõukogude vägede tulles väga karmilt.

Enne EL-i referendumit lubati paradiisi, võrgutati Euroopa palkade ja pensionidega. Saime aga Euroopa hinnad ja hädad. Europrobleemid neile veel otsa! Parlamendiparteidest oli ainsana Keskerakond aus ja selge peaga, nõudes õiglasemaid liitumistingimusi. Selle partei liikmed võisid hääletada vastavalt oma südametunnistusele.

[illustratsioon Kesknädala esiküljelt 16.7.2003] KUIDAS ME UUDE LIITU LÄKSIME? Keskerakond oli 2003. aastal ainus jõud, kes debateeris EL-i astumise üle nii poolt- kui ka vastuargumentidega. Teised erakonnad ja ühendused olid hüsteeriliselt ja pimestavalt ainult poolt. Täna näeme rohkem EL-i pahupooli, kuid ka neid tuleks kainemalt kui poole riigieelarve loovutamisega lahendada. Pilt Tõnismäe viinapoe tollasest loosungist. [Pildil: "Euroopa Liitu kaine peaga!"]

KARL LUST

kolumnist, SDE

Jaga |