Kirjutamisest janusel ajal

Küllap lootis ta, et seda kuulnud kirjanikud hakkavad üha rohkem kirjutama töödrügavast sovetinimesest ja ülistama kuulsusrikast sotsialistlikku ülesehitustööd. Lühidalt öelduna: "Kirjanikud on inimhingede insenerid!" Insenerid töötasid vastavalt plaanidele, ehitades maju ja sildu üleriigiliste plaanide alusel ning olid parteiülemuste teenistuses. Samal kombel Stalin lämmatas kirjandust, muutes selle sovetriigi teenijatüdrukuks.

Kas need ammusurnud kirjanikud,

kes Stalini küünilist üleskutset otse Juhi enda suust kuulsid, suutsid kirjanduses midagi suurt korda saata? Vaevalt. Isegi proletaarse kirjandusliidri Maksim Gorki naasmine kodumaale läks talle kalliks maksma. Vaba ja noore sovetkirjanduse hasart lämmatati, autorid aeti kodumaalt minema, pandi vangilaagritesse, sunniti vaikima, muudeti "puhastuse" ohvriteks. Eriti kannatasid Stalini repressioonide all Anna Ahmatova, Mihhail Bulgakov, Ossip Mandelstam, keda tol oktoobripäeval väljavalitud kirjanike seas kindlasti polnud.

Loomingulisust ei anna suruda kindlatesse raamidesse. Looja astub üle tavapärasest ja ettemääratust, peab end ülal nagu narr, kellel ka kuningakojas vabadus riigikorda (vahel isegi karistamatult!) kritiseerida, mis valitsejatele kunagi meelepärane pole olnud. Kriitika segab - seda teavad need, kes ettevaatlikult pead vangutavad: jah, nii see kahjuks on, peaks küll tegelikult teisiti olema! Igal juhul pole kirjanik mingi inimhingede insener - midagi säärast suutis ainult Stalin välja nuputada. Ja tema järel SDV [Saksa Demokraatlik Vabariik, DDR] kultuuriministrid korrata.

Demokraatias valitsevat vabadus

Nii enamasti usutakse. Aga narrivabadus hakkab üha enam kaduma, sest mainstream rullib sellest üle ja litsub laiaks. Kuigi loosungiks on dereguleerimine ja detsentraliseerimine, surutakse vastased majanduslike nippidega vastu seina, Vahel vaikitakse nad lihtsalt surnuks, sest alati on olemas üks juhtbass, mis koorist üle kajab ja suuna määrab. Kui see bass ehedast ja loomingulisest kriitikast üle karjuda ei suuda, siis kasutab ta alatuid trikke ja lühidalt tembeldab muud arvamused kitsarinnaliseks moraliseerimiseks ja tobeduseks, et vastast enam ei avaldataks ja ta elusaks surnuks alandataks.

Ma kirjutasin kord ühes kolumnis: "Ma ei taha lugeda, sest lugemine on nii raske. Ja lisaks pean ma veel arutlema hakkama." See oli muidugi nali. Ma loen ikka veel palju ja vahel paneb see mind isegi pikemalt arutlema. Lugemine vabastab argikoormast, muudab päevatempo aeglasemaks.

Aeg-ajalt kohtan koduteel bussis pangaametnikku, kes tunnipikkusel reisil alati midagi loeb. Ja loeb mitte mingit pahna, vaid väärtuslikku lugemisvara. Loeb neid kirjanikke, kellel on, mida öelda, ja kes avavad akna teistsugusesse ellu, mis pole ainult meelelahutuslik ja pealiskaudne. Sellest mehest kiirgab rahu, ja ometi töötab ta päev otsa väga närvilises ametiasutuses.

Me elame üpris janusel ajal,

sest meil praegu puudub ühiskondlik suhe sügavamatesse väärtustesse. Lööklaused ja reklaam muudavad inimesed nende suhtes immuunseks. On selgeks saanud, et inimese individualiseerimine pole esile toonud tugevat isiksust, vaid hoopis kaubaketi-inimese. "Sooduspakkumine" on muutunud inimhingede inseneriks. Inimene peab jälgima, et tema hääl kõlaks samas toonis teiste omaga, ent diktaatoriks pole enam Stalin, vaid supermarket. Selles peitub uus vabadusekaotus, mis tekitab stressi, piitsutab tagant, paneb laenama, rikkust ahmima, aga ei vii ikka kuhugi, sest inimene on oma vara külge aheldatud.

Meie janusel ajal puudub süvenemine ja mõõdukus. Hirm millestki ilma jääda sunnib inimest traavima. Ja kui ta tempole vastu ei pea, siis nimetatakse teda kaotajaks, luuseriks. Kas on olemas väljapääs? On, aga see on raske: tuleks lugeda kriitiliste vaimuinimeste teoseid.

Kui dramaturg Rolf Hochhuth sekkus 1965. aastal

poliitilisse vaidlusse, ärritus tollane riigikantsler Ludwig Erhard väga ja ütles ühes oma ettekandes: "Te räägite asjadest, millest te mitte midagi ei taipa... Kritiseerides sureb teis kirjanik ja ärkab ellu pisike iriseja!"

Aga ühe riigimehe niisugune moraaliepistel ei tohiks kirjanikku kunagi häirida. Kolleegid Heinrich Böll ja Martin Walser kaitsesid seda dramaturgi väga vaimukalt ja teravmeelselt.

Ka aastal 2013 peaks kirjanik suutma häirimatult edasi klähvida ja hambaid näidata nagu koeranähvits, kes suurt valitsejat ei karda ja oma kodu kaitstes end hirmutada ei lase. Jah, ta peaks suutma provotseerimislustist kirjutada just niisuguseid teoseid, mida on küll raske lugeda, aga mis panevad lugeja edasi arutlema, süvenema, elutempot aeglustades ajutegevust kiirendama.

ANDREAS ITEN, kirjanik ja poliitik

Ajalehest "Neue Luzerner Zeitung" tõlkinud REET KUDU

Jaga |