![]() Aga Eesti riigi 150. sünnipäev?AIVAR JARNE, 28. veebruar 2018Eesti riigi 100-aastaseks saamisel võeti kõike eelnevat ja veel enam tulevat 100 aasta kaupa. On arusaadav, et 100 aastat on ümmargusest ümmargusem juubel. Terve sajandi kaupa tagasi vaadates on sündmused ja daatumid märkimisväärsed ja arusaadavad. On ainult üks aga – see ei puuduta otseselt elavaid. Neid, kes 100 aastat tagasi elanuks ja midagi mäletaks, pole enam elavate seas. Veel elavad mäletavad Eesti okupeerimist 1940. aastal ning Teist Maailmasõda. Kes julgeks anda lubadust, et praegust pidu pidanud on rivis ka 100 aasta pärast? Ehk mõned praegused lapsed, kel õnnestus ERM-is presidendi kätt suruda või temalt pai saada?Seepärast võiksime 100 aasta asemel kõigepealt eesmärgiks võtta riigi 150. sünnipäeva. Sel ajal, aastal 2068, on kindlasti paljud, nii seekordsetel pidustustel osalenud, aga veelgi enam need, keda seal polnud või kes pole praeguseks sündinudki, valmis oma riigi suurt juubelit tähistama.On öeldud, et sajandi jooksul jõuab täisväärselt elada keskmiselt kolm põlvkonda. Kui hüppaksime kohe aastasse 2118, siis jääks peaaegu kaks põlvkonda, kes oma riigi tegelikku juubelit pidada ei saagi. 100 või 200 aastat oleks riigile nagu täielik päikesevarjutus looduses, mida saab meie piirkonnas nautida vaid kord sajandis. Järgmine kord alles 108 aasta pärast, oktoobris 2126.Muidugi on Eestil riigi 50 aasta kaupa tähistamisega suured lüngad sees. Aastal 1968 elanud keskealisel põlvkonnal õnnestus seda pidada peamiselt paguluses viibides. Kõige suurem pidu peeti sadade inimeste osavõtul 25. veebruaril 1968 Stockholmis, linna suurimas kontserdisaalis, kus esines ka Rootsis elavate eestlaste meeskoor.Nädal varem, kui juubelit tähistati Kopenhaagenis, võrdles kirjanik Karl Ristikivi oma pidukõnes üksikisikut ja riiki. Üksikisikule on poolsajandi-juubel väga tähtis, sest väga vähesed inimesed jõuavad sajanda sünnipäevani. Riigile ei ole see vast nii ainukordne. Kuid 50-se juubeli ajal on veel inimesi, kes on seisnud sünnipäevalapse hälli juures.Nüüd, 50 aastat hiljem – 2018 on veel elus üksikuid inimesi, kelle häll kiikus vabariigi hälliga kõrvuti. Kuid tõeks on saanud Ristikivi kõne lõpp: „Meid on vähe, aga me ei seisa siiski üksi. Meie kõrval on paljud, ka need, keda me täna ei tunne. Me loodame siiski, et homne päev tunneb meid kõiki.“Homne päev oleks nüüd kõigepealt 150!Aivar JarneViimati muudetud: 28.02.2018
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |