Kuidas meil siis ikka läheb?

Heimar Lenk,      25. juuli 2007


Keskmine eestimaalane elab ebavõrdsuse nõiaringis
Vastupidiselt peaminister Ansipi väidetele, et varanduslik ebavõrdsus on tema valitsemisajal vähenenud, kinnitab statistika vastupidist. Sotsiaalne kihistumine süveneb ja ainuüksi omal jõul suudavad vaesusest välja rabeleda vaid vähesed perekonnad.

Euroopa Liidu statistika ehmatab meid viimasel ajal üha sagedamini. Iga uus uurimus shokeerib. Näiteks, kui riik loobuks hetkeks sotsiaaltoetuste maksmisest, siis oleks Eesti elanikkonnast tervelt 39% vaeseid, kes ise oma jõul eluga hakkama ei saa. Isegi koos toetustega elab meil alla vaesuspiiri 18% elanikkonnast.

Nõiaringist raske välja saada
Nõiutud on lapsed. Neil ei ole valikut, millisesse perekonda sündida. Madala sissetulekuga vanemate lapsed saavad reeglina ka nigela hariduse. Möödunud nädala statistika teatas, et põhiosa lastest, kelle vanemail ei ole kõrgharidust, läheb kutsekooli või ei õpi pärast põhikooli enam üldse edasi. Nii jätkas vaesema viiendiku perede lastest haridusteed gümnaasiumis vaid kaks kolmandikku, rikkaima viiendiku omadest aga tervelt 87%. Sedamoodi määratakse lapse ja tema tulevase perekonna klaasikuuluvus ära juba õige varakult ja võib minna mitu põlvkonda, enne kui sugupuusse esimesed haritlased sünnivad.
Olukorra tõsidust süvendab noortele suunatud meedia, mis korraliku hariduse vajalikkust harva väärtustab. Massile seatakse eeskujuks meelihullutavad peoloomad, kes löövad rekordeid kaunist näolappi ja kõrget rinnapartiid demonstreerides või hoopis oma sugu vahetades. Nõnda toodame tarbijaühiskonnale vajalikku shoppajat, kel isikupärane mõtlemine küll kängu jäänud, kuid kes reklaamitava kauba kilekotis kenasti koju kannab.

Isa-ema väsinud ja vaesed
Vähese haridusega ja miinimumpalka teenivad vanemad ei suuda lastele eeskujuks ega õpetajaiks olla. Lõuna-Eestis olen küllalt kohanud perekondi, kus isa viie tuhande kroonist töötasu väga heaks peetakse. Ema 3600 kroonine miinimumpalk tuleb veel lisaks ja nii nelja liikmeline pere siis elabki – vähem kui kaks tuhat krooni inimese peale. Seejuures on vanemad õhtuks omadega nii läbi, et ei jõua lastega juttugi ajada. Ja kus siin see kasvatus või haridus, raamatud või isa-ema eeskuju.
Miinimumpalka saab meie riigis üle 64 000 töötegija. Just alamakstud tööliste ja viletsat elatusraha saanud pensionäride ning neilt kodu röövitud sundüürnike arvel olemegi oma riigi „majandusime" saavutanud. Nende vaesuse piiril elavate perede arvel kasvab igal aastal üle miljoni teenivate uusrikaste põlvkond. Pole saladus, et ka keskmine brutopalk, mis esimeses kvartalis tõusis üle 10 300 krooni, on statistiline eksitus. Just rikaste, panga ja finantssektori arvel keskmine nii kõrgeks tõuseb. Tegelik keskmine oleks paar tuhat krooni madalam ja see näitaks euroliidus punast laternat.

Aeg võlad kinni maksta
Esimesena maksavad võlga jälle kõige vaesemad. Just neis peredes levib kõige rohkem alkoholism, narkomaania ja ka haigus murrab kiiremini.
Kuid nüüd seisab ees ka jõukuselt järgmise kihi allakäik. Majandusele ennustatakse plärtsuga kukkumist või pehmet maandumist. Mõlemad tähendavad sissetulekute vähenemist ja pangalaenude korrigeerimist pankade poolt. Lihtsamalt öeldes tähendab see laenutagatise suurendamist, millega aga enamik noori laenuvõtjaid hakkama ei saa. Sest enda oma on ostetud, ema-isa korter aga pangale panditud. Ühest tuleb loobuda. Kõrgema palgaga paremale tööle loota ei saa, sest palgatõusu ettevõtjad külmutavad. Lihtsamad töökohad lähevad võõrtöölistele.
Millal langus saabub? SEB Ühispanga analüütiku Hardo Pajula 18. juulil ilmunud artiklist „Mürtsuga või mahedalt": „Esimesed meeleolude muutumise märgid on juba näha. Ehitussektori kindlustunde indikaator on langenud 2006. aasta mai +49-lt käesoleva aasta juuni +22-le, tarbijate kindlustunde indikaator veebruari +12-lt juuni +7-le."

Diktatuur ja korruptsioon pole majandus
Kommentaar on võetud Delfi portaali 19. juuli leheküljelt. Üsna tabavalt iseloomustab autor meil valitsevaid meeleolusid:
„Ühetasandilise õhukese riigi poole liikumine, mis allub täielikult valitsuse kontrollile ja kus kehtib ainult rahavõim, ei saagi ju midagi muud kui pealkirjas toodut genereerida.
Mõistlikud pered lahkuvad juba paar viimast aastat järjest, sest piisav koolis käimine või isegi maailma tippspetsialistiks olemine pole piisav, et Eestis ellu jääda. Siinjuures on tegemist veel ka ELi ühe kallima riigiga. Kogu raha korjab kokku poliitvaraste klann, vabale ettevõtlusele ei jää enam midagi. See vist ei ole majandus, vanasti nimetati seda diktatuuriks või selletaoliseks."


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)