Omandireform tegi inimestest piljardikuulid

PEETER MAIMIK,      07. mai 2003


Kui keegi on Eesti Vabariigis jäänud omandiga seotud küsimuste lahendamise hammasrataste vahele, võib talle vaid kaasa tunda, sest teda aidata on väga raske, isegi võimatu. Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisega lõhestati meie inimesed varade saajateks ning nendeks, kes varadest ilma jäetakse ja keda selle protsessi käigus represseeritakse.

Tegemist on tuhandete perekondade ilmajätmisega sellest, mida nad on pidanud koduks. Kodu pole lihtsalt korter. Kodu pole tingimata majas. Kodu võib olla kus iganes, peaasi, et inimene tunnetab seda kohta turvalise ja omana. Nüüd aga on juba rohkem kui kümme aastat öeldud ja tuhandetele inimestele öeldakse ikka veel, et see, mida nad on pidanud oma koduks, pole nende oma ja nad peavad sealt lahkuma. Kuid miks ja kuhu? Uusi, riigi või kohaliku võimu ehitatud maju pole ju praktiliselt ollagi, laenu võtta, endale maja ehitada, korterit osta ja seal uut kodu rajada ei suuda kuigi paljud. Pole siis ime, et tuhanded inimesed on pidevas pinges, peenemalt öeldult stressis.

Kellele on see olukord kasulik?

Neidki on palju. Arstid, kes kirjutavad närvihaigetele välja ravimeid. Ravimifirmad, kellelt inimesed neid ravimeid ostavad. Juristid, kes tegelevad omandireformiga seotud kohtuprotsessidega. Kohtunikud, kellele need protsessid pakuvad tööd ja leiba. Ajakirjanikud, kes saavad nendest protsessidest kirjutada. Kinnisvarafirmad, kelle käest majad ja korterid läbi käivad. Pangad, kellelt hättasattunud inimesed on sunnitud laenu võtma, jne, jne. Selle üle võiks ju tunda rõõmu, et paljudel inimestel on tööd. Kuid see on töö, mis on seotud pigem saagi ümberjagamise, mitte uue rajamisega.
Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse paragrahvi 2 lõige 2 ütleb: "Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut."
Ometi on varaline restitutsioon olnud suunatud eelkõige just endiste omanike, nende pärijate ja volitatud isikute õiguste tagamisele. Uus ülekohus ei pea tingimata väljenduma milleski konkreetses, näiteks perede tänavaletõstmises. Ülekohus on seegi, kui endine omanik või tema esindaja maja- või korterielanikke pidurdamatult tülitab, neile helistab, ähvarduskirju saadab, oma võimu näitab. Paljud pereisad ja -emad, keda ootab ees kodust ilmajätmine, on küsinud, miks ikkagi rakendatakse Eestis kunagi toimunud ülekohtu hüvitamisel just sellist, uut ülekohut tekitavat moodust, mille ohvriteks on hulk nii-öelda täiesti tavalisi peresid.

Mida siis peale hakata?

Üks võimalus on muidugi munitsipaalkorterite rajamine, et leevendada väljatõstetavate valu ja pakkuda neile peavarju, mida vanemad inimesed nii kiiresti ilmselt omaks ei tunnista, kuid nooremad pereliikmed ehk kunagi koduks hakkavad nimetama. Kahjuks võtab munitsipaalkorterite programmi täitmine aastaid, abivajajaid on aga tuhandeid.
On tehtud ka ettepanek, et Eesti riik taotleks välisabi korterite ehitamiseks nendele Eesti kodanikele, kes on sunnitud oma elamispinna maha jätma. Kui suur osa elamufondist hävis sõjas, siis võiksid ju tõesti hävitustöö heastamisel rahaliselt osaleda needki, kes purustused tekitasid.
Olgu siinkohal kirjeldatud üht küllalt tüüpilist juhtumit. Maja, kus allakirjutanu isa ja ema koos lastega Tallinnas Koidu tänavas elasid, sai 1944. aasta 9. märtsi pommitamisel täistabamuse. Mõni kuu hiljem kolis pere Gonsiori tänavasse terveks jäänud majja, nüüd aga nõuab inimene, kes nimetab end Gonsiori tänava maja varasema omaniku volitatud esindajaks, korteri vabastamist.
Üks omandireformi käivitanute hulka kuuluv poliitik lohutas: pole viga, aeg annab arutust, küllap iga piljardikuul pärast löögi saamist lõpuks ikkagi oma nurka jõuab.
Samalaadseid juhtumeid on teada ainuüksi samas kvartalis veel mitmeid. Eriti kurioosne on asjade käik seetõttu, et korteritesse, mis pärast sõda ehitati, kolisid eelkõige sisserännanud inimesed, kellel nüüd on Eesti Vabariigi seaduste järgi olnud täielik õigus erastada korterid, milles nad on elanud. Nii võibki järeldada, et ülekohut tehakse pigem põliselanikele, mitte nendele, kes okupantidena või nende järel Eestisse tulid.

Kohus vaid pikendab kannatusi

Kurioosne on seegi, et paljud inimesed, kes ei taha oma kodust lahkuda, on oma murega üksi. Põhiseadus ütleb küll, et neil on õigus pöörduda kohtu poole, kuid kohtus õiguse taotlemine ei paku lahendust, vaid ainult pikendab kannatusi.
Mõned on püüdnud vara tagastamist vaidlustada. Nii on talitanud näiteks need, kes väidavad, et Gonsiori tänavas tegutsenud korteriühingu Tare kortereid on tagastatud, tegelikult kingitud 1940. aastal seal elanud inimestele ebaseaduslikult, sest seda korteriühingut 1940. aastal ei natsionaliseeritud - ühing likvideeriti alles 1949. aastal. Tallinna linn pole seda väidet ja selle aluseks olevaid dokumente aktsepteerinud. On välja tuldud ka ettepanekuga, et riik või kohalik omavalitsus ostaks vaidlust tekitanud tagastatud korterid tagasi ja laseks aastakümneid elanud inimestel oma kodu EVP-de eest erastada. See oleks kompromiss, mis läheks riigile või kohalikule omavalitsusele mõnevõrra maksma, kuid inimeste tervis, närvid ja kodutunne peaksid ju samuti midagi väärt olema. Psühholoogiline surve, mida kunagised omanikud ja nende volitatud esindajad tekitavad, muserdab ja invaliidistab ausaid kodanikke, kahandab nende töövõimet, võtab neilt usu tulevikku.
Üks omandireformi käivitanute hulka kuuluv poliitik ütles aastaid tagasi allakirjutanule, et pole viga, aeg annab arutust, küllap iga piljardikuul pärast löögi saamist lõpuks ikkagi oma nurka jõuab. Vastasin, et inimesed pole piljardikuulid, ja arvan nii ka praegu, sest Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest on möödas üle 10 aasta, kodutunnet pole paljudel ikka veel.

Ilmunud 24. aprilli Videvikus

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)